Uus number

2011 oli kaunis, põnev, keeruline, rahulik, aga eelkõige eriline. Minu jaoks sisaldas see suurt õnne, rohkelt lugemist, uusi avastusi, kodust olemise luksust, iseendasse vaatamist. Jah, ka märkimisväärset väsimust. Aga ega see ju õnneks pikas plaanis meelde ei jää :) On õnn, et aja jooksul keerulised asjad mälus tuhmuvad. Kõige erilisem hetk oli ikkagi see, kui ma jaanipäeval Siimuga lõpuks silmast silma kohtusin. Vahel ei mahu see mulle endale ka pähe, et mina, tõesti mina, kolme inimese ema olen. Ilmselt pole ma veel ennast varem niivõrd naisena tundnud kui nüüd. Veel mõned aastad tagasi mõtlesin endale kui tüdrukule. Kui ma end nüüd üritan lahti seletada, siis tunnen end naisena. Ei teagi, kuna see klõks käis.

Aitähh mulle endale, minu perele ja seletamatule kõiksusele selle aasta eest! See oli hea aasta. Mitte küll lihtne, aga õpetlik aasta. Õnnelik aasta.

Lehmapoisi jõuluball

Enne jõulu

Siim sai oma gruuvi tagasi. Peale 2 hammast ja köha-nohu. Vahel itsitab omaette. Lihtsalt. Vaatab Otto pinalist pliiatseid ja naerab. Veeretab täringut ja naerab. Magab ja naerab. Liikumitrajektoorid laienevad iga päevaga. Roomab jõudsalt. Ka öösel teki alt välja. Ajab end põlvedele ja kiigutab edasi ja tagasi. Enamasti tahab olla minu süles ja minu parema käe lihaseid treenida. See on tal käpas. Ma muutun iga päevaga tugevamaks :D Tema juba ei mängi, kui kogu aeg midagi põnevat ei toimu ja ta asju katsuda ei saa. Magamises on ta tilgutaja. 2-4 korda päevas ja põhiliselt poole tunni kaupa.

Vennad number üks ja kaks ootavad jõule. Hävitavad kommipakke, mis pidudelt saadud. Otto hakkas kabeässaks. Ütles, et läheb Kaleviga võistlustele ka :) Lauamängud viimasel ajal jälle teema. Tsirkus (õudne, kuidas see lõpp alati venib) ja Reis ümber maailma. Vana kooli mängud. Vahepeal kui tükk aega ei mänginud, muutus Otto kaotamises eriti ebaosavaks ja Alar võttis kaotuse-koolituse ette ja nüüd muudkui mängivad. Enam Otto ei lähe paanikasse, kui kaotab. Aga nuppude loopimist on läbi aegade ikka ette tulnud meie peres. Sellepärast ongi lauamängud head. Mul tekkis praegu tunne, et seda peaks jõuluvanale ka ütlema. Aga beybladesid jõuluvana vihkab. Need on viimase aja kõige jubedamad leiutised. Miks miks miks ma küsin need üldse välja mõeldi. Bakuganidega sai vähemalt vaikselt mängida. Aga need totrad vurrid ju kolisevad ja lendavad õhus. Arghhhh. Selle peavad poisid küll alla neelama, et neid meie koju ei tule. Tobe massipsühhoos lastel ikka on. Ühel on ja siis peab kõigil olema. Ega täiskasvanud ka paremad pole.

Aga jõul on ikka hea. Jõululaulud ka. Chris Rea "Driving Home for Christmas" on üks armsamaid läbi aastate. Seda kuulan vahel isegi suvel :) Panen silmad kinni ja ongi inside jõulud.

Keerab meelega

Eile sai Siim aru, et tegelikult oskab ta oma keeramist ise ka kontrollida. Enne tegi seda nagu muuseas, juhuslikult. Nüüd rullib end sina kuhu vaja. Edasi pusab end ka päris tüki maad. Vahel upitab end käpuli ka. Mõneks hetkeks. Öösel ronib ise külje alla. Ööd on peale 2 esimese hamba tulemist ka normaalseks muutunud. Juhuuuuuuuuu!!!!!!!!! Ma pole enam zombi. Köha pole ka enam nii hull.

Laotan siin oma kangajuppe laiali ja kange tahtmine midagi teha. Aga mida? Kas ma viitsin? Kas mul on aega? Äääääh.... Sellega enamasti nii, et mitu korda laotan asjad laiali ja panen sama targalt kappi tagasi. Ja siis ühel hetkel võtan kätte ja teen siuh ära. Mõte endale teadmata valmib peas. Umbes nagu minu mõistuse unenäotehas. Mida kõike sealt välja ei tule. Vist panen täna asjad kappi tagasi... Las laagerdub.

Oi, lund sajab. Või midagi sarnast. Ei, ikka vihma. Mul pole pika sügise vastu midagi. Sellest talvest saab niikuinii kohevarsti villand. Lumi ja kõik see külm ning valge ilu on minu meelest üle hinnatud. Ainult detsember-jaanuar võikski talv olla. Edasi juba mai.

Bronhiit ja piparkoogid

Siimul on bronhiit, eile hakkas äkki köhima. Kopsud raginat täis. Miks nii pisike juba nii palju haige on. Mitu korda on tal ju nohu ka olnud. Emana ikka on alati tunne, et mida mina valesti tegin. Ilmselt sai selle Rasmuselt, kes nädala kodus köhane-nohune oli. Äkki ajas öösel korraks teki pealt ära... Tee, mis tahad, lapse haigus ajab ikka segadusse ja ärevile. Olenemata kogemustest, mitte küll muidugi nii palju kui esimest korda ema olles, aga ikka. Otto oli ka peale hammaste tulekut 5-kuuselt angiinis. On see hammaste tulek üldse asjaga seotud? Hmm. Ok, midagi hullu ju pole. Lihtsalt köha. Saame üle.

Kolmveerand meesperest tegi eile piparkooke. Mina ainult vaatasin :) Ja imetlesin, kui vahvad nad ikka on mul.

Nii armas, kui vahel ikka pärispostkasti ka kirju tuleb :P

5-kuune hambuline ja hunnik sokke

Väike inimene Siim on nüüd siis juba viis kuud olemas olnud. Suurust on tal 9,4 kg ja 68 cm jagu. Värske 1 hamba omanik. Just tund aega tagasi avastasin. Äkki tulevad teised ka ja siis saan mina magada. Ei jõua ära oodata, juhuuuu :))))))))) Ma arvan, et ma pole TERVE elu sees veel nii väsinud olnud, kui viimase kuu aja jooksul. Või siis ununevad rasked asjad eelmiste lastega lihtsalt ära. Ilmselt küll. Kes siis muidu veel beebisid saaks, kui kõik need rasked ööd ja murehetked pidevalt meeles oleks.

Emal aga on sokivabrik. Tema koob, mina linnustan.

Päkapikkudega on nii, et mina arvasin, et nad hakkavad käima 1. detsembrist, aga täna lasteaias-koolis selgus, et hoopis pühapäeval juba hakkasid käima. Eks need meie omad jõua siis ilmselt täna järele :) Päkapikud on tänuväärsed pedagoogid, täna näiteks läks Otto ise magama. Tavaliselt peab ta ainult kaisus magama jääma. Juba terve aasta. Poisid sosistavad seal voodis praegu, ma kuulen. Otto jõudis juba korra käia sokke kontrollimas. Lubasin talle, et ütlen, kui kedagi näen :) Siiamaani pole kedagi näinud.

Küünal põleb ja ilus tunne tuli praegu sisse. Et jõulud või nii.....

Ööd on siin mustad ...

... ja rasked. Hommikuti ärkan ja tahaksin kohe puhkama hakata sellest ööst. Aga kui Siim mulle niiiiiiiiiiii laialt naeratab, kui üldse tema näolihased võimaldavad, siis lausa pean vastu naeratama :) Ilmselt, või täitsa kindlalt tulevad tal hambad ja ta annab mulle oma kehvadest tunnetest iga tunni tagant märku. Või tihedamini. Otto ja Rasmus ei kuule õnneks midagi, magavad kui kotid. Alar vahel ikka kuuleb. Nii Siimu, kui minu tigetsemist. Aga noh, õnneks on teada, millega see lõppeb - hammastega. Ühel heal päeval.

Päeval magada ma ei suuda. Siis läheb süda pahaks ja õhtul on selline tunne, et ma polegi midagi eriti teinud. See pisike paus lapsevanemlusest, kasvõi viis minutit (Ok, soovitavalt naaatuke rohkem), on ikka väga tähtis. Ükskõik kui nunnud need lapsed ka pole :)

Siis saab näiteks esmaabipoekotti teha. Peale poekottide ärakadumist-ärakinkimist, tekkis reaalne vajadus. Kaks muud kotti lisaks. Jep, Ege, su kangavärvid on ikka minu käes :) Ühe kotikujulise kangatüki rikkusin ära ka, ilmselt ei triikinud seda värvi piisavalt sisse ja läks pesus täitsa koledaks. Õnneks enne õmblemist :D

Tartu reisi ma ilmselt pole sellises konditsioonis võimeline ette võtma. Kui Siim just täna-homme päriselt hambuma ei hakka.

Isa ja pojad

Sügis

Täna esimene hall maas ja päike paistab. Ega talvest pääsu pole. Eile käisid meil mardisandid. Esimesed olid tänapäevased: kahepeale üks väike puust mask, paberilt ette loetud mõistatused ja kõik. Teised aga :)! No nii uhkeid mardisante mina oma elus veel kohanud pole. Ikka põhjalik ettevalmistus ja salmid-tantusd-küünal-terad ja kostüümid. See oli tõesti uhke :) Peab mainima, et pisut tuttavad mardisandid olid :DDDDDD

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba
rohkem kui pildivihku
rohkem kui linnukest pihku
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin
oh, kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!

Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos
tõesti mu südame ligi
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema ütles aknast:
"Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa
sööma".

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike
ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast
käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad -

ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.

Ma ei osanud küsida, kosta
ega sõnadega kurta.
Ma ei lasknud end lohutada.
Ema lubas osta
uue varju, mis on veelgi kenam.
Uut aga,
uut
ma ei tahtnud enam.

Betti Alver

Viimane märkus kõrvitsast

Eilsele lisaks, et meie Otto, maailma valivaim sööja, kõige pirtsakam söögiinimene, isegi tema sõi kõrvitsasuppi ja kiitis, Rasmusest rääkimata, tema hiilis veel õhtul hilja kööki lisa otsima ja vanaema jäigi ilma, sest Alar sõi viimase portsu salaja ära :D

Ja tänane kõrvitsasai tuli veelgi parem. Ok, ma ausõna rohkem enam kõrvitsast ei räägi.

Aga seda, et vaatasin täna poole silmaga teist korda filmi "The Notebook". No nii ilus ikka, vana kooli romantika. Täna on Siimul ka rõõmsam päev, nohu hakkab järele andma.

Uus armastus

Nii. Nüüd on see ametlik. Ma armastan kõrvitsat. Kus sa küll terve mu elu olnud oled?

Täna tegin maailma parimat kõrvitsapüreesuppi. (Isegi Alar ütles, et kõrvitsa supi kohta VÄGA hea. Isegi selle pärast, et ta on juurviljasuppide suhtes skeptilise maailmavaatega) Ja niiiiii head kõrvitsakeeksi. Pealegi avastasin, et kõrvitsaseemneid ei peagi kestadest koorima, vaid neid saab soola ja tilga õliga ahjus röstida ja süüa koos koortega. No ma ei tea kohe. Aga ma tean seda, et järgmisel suvel kasvab minu aias ka see jumalik ümar olevus. Aitähh internetile ja toredatele toidublogijatele ka. Kust ma need ideed kõik muidu saaksin....

Muahh, kõrvits!

Siimik jälle nohune. Viimasel ajal ka tigedapoolne, nagu vaevleks igavuse käes... Tahaks olla püsti või kõhuli või istuli ja kuidagi teisiti kui ta parasjagu on. Õhtuti on uinumine ka pisut keerulisem, kui kuu aega tagasi. Aga see, millise naeratusega võib üks inimene hommikuti ärgata, on küll imetlusväärne.