Siim sai oma gruuvi tagasi. Peale 2 hammast ja köha-nohu. Vahel itsitab omaette. Lihtsalt. Vaatab Otto pinalist pliiatseid ja naerab. Veeretab täringut ja naerab. Magab ja naerab. Liikumitrajektoorid laienevad iga päevaga. Roomab jõudsalt. Ka öösel teki alt välja. Ajab end põlvedele ja kiigutab edasi ja tagasi. Enamasti tahab olla minu süles ja minu parema käe lihaseid treenida. See on tal käpas. Ma muutun iga päevaga tugevamaks :D Tema juba ei mängi, kui kogu aeg midagi põnevat ei toimu ja ta asju katsuda ei saa. Magamises on ta tilgutaja. 2-4 korda päevas ja põhiliselt poole tunni kaupa.
Vennad number üks ja kaks ootavad jõule. Hävitavad kommipakke, mis pidudelt saadud. Otto hakkas kabeässaks. Ütles, et läheb Kaleviga võistlustele ka :) Lauamängud viimasel ajal jälle teema. Tsirkus (õudne, kuidas see lõpp alati venib) ja Reis ümber maailma. Vana kooli mängud. Vahepeal kui tükk aega ei mänginud, muutus Otto kaotamises eriti ebaosavaks ja Alar võttis kaotuse-koolituse ette ja nüüd muudkui mängivad. Enam Otto ei lähe paanikasse, kui kaotab. Aga nuppude loopimist on läbi aegade ikka ette tulnud meie peres. Sellepärast ongi lauamängud head. Mul tekkis praegu tunne, et seda peaks jõuluvanale ka ütlema. Aga beybladesid jõuluvana vihkab. Need on viimase aja kõige jubedamad leiutised. Miks miks miks ma küsin need üldse välja mõeldi. Bakuganidega sai vähemalt vaikselt mängida. Aga need totrad vurrid ju kolisevad ja lendavad õhus. Arghhhh. Selle peavad poisid küll alla neelama, et neid meie koju ei tule. Tobe massipsühhoos lastel ikka on. Ühel on ja siis peab kõigil olema. Ega täiskasvanud ka paremad pole.
Aga jõul on ikka hea. Jõululaulud ka. Chris Rea "Driving Home for Christmas" on üks armsamaid läbi aastate. Seda kuulan vahel isegi suvel :) Panen silmad kinni ja ongi inside jõulud.
"kaotuse-koolitus" - minu lemmik koht selles loos.
ReplyDelete