Ööd on siin mustad ...

... ja rasked. Hommikuti ärkan ja tahaksin kohe puhkama hakata sellest ööst. Aga kui Siim mulle niiiiiiiiiiii laialt naeratab, kui üldse tema näolihased võimaldavad, siis lausa pean vastu naeratama :) Ilmselt, või täitsa kindlalt tulevad tal hambad ja ta annab mulle oma kehvadest tunnetest iga tunni tagant märku. Või tihedamini. Otto ja Rasmus ei kuule õnneks midagi, magavad kui kotid. Alar vahel ikka kuuleb. Nii Siimu, kui minu tigetsemist. Aga noh, õnneks on teada, millega see lõppeb - hammastega. Ühel heal päeval.

Päeval magada ma ei suuda. Siis läheb süda pahaks ja õhtul on selline tunne, et ma polegi midagi eriti teinud. See pisike paus lapsevanemlusest, kasvõi viis minutit (Ok, soovitavalt naaatuke rohkem), on ikka väga tähtis. Ükskõik kui nunnud need lapsed ka pole :)

Siis saab näiteks esmaabipoekotti teha. Peale poekottide ärakadumist-ärakinkimist, tekkis reaalne vajadus. Kaks muud kotti lisaks. Jep, Ege, su kangavärvid on ikka minu käes :) Ühe kotikujulise kangatüki rikkusin ära ka, ilmselt ei triikinud seda värvi piisavalt sisse ja läks pesus täitsa koledaks. Õnneks enne õmblemist :D

Tartu reisi ma ilmselt pole sellises konditsioonis võimeline ette võtma. Kui Siim just täna-homme päriselt hambuma ei hakka.