Eile sai Siim aru, et tegelikult oskab ta oma keeramist ise ka kontrollida. Enne tegi seda nagu muuseas, juhuslikult. Nüüd rullib end sina kuhu vaja. Edasi pusab end ka päris tüki maad. Vahel upitab end käpuli ka. Mõneks hetkeks. Öösel ronib ise külje alla. Ööd on peale 2 esimese hamba tulemist ka normaalseks muutunud. Juhuuuuuuuuu!!!!!!!!! Ma pole enam zombi. Köha pole ka enam nii hull.
Laotan siin oma kangajuppe laiali ja kange tahtmine midagi teha. Aga mida? Kas ma viitsin? Kas mul on aega? Äääääh.... Sellega enamasti nii, et mitu korda laotan asjad laiali ja panen sama targalt kappi tagasi. Ja siis ühel hetkel võtan kätte ja teen siuh ära. Mõte endale teadmata valmib peas. Umbes nagu minu mõistuse unenäotehas. Mida kõike sealt välja ei tule. Vist panen täna asjad kappi tagasi... Las laagerdub.
Oi, lund sajab. Või midagi sarnast. Ei, ikka vihma. Mul pole pika sügise vastu midagi. Sellest talvest saab niikuinii kohevarsti villand. Lumi ja kõik see külm ning valge ilu on minu meelest üle hinnatud. Ainult detsember-jaanuar võikski talv olla. Edasi juba mai.
Sul on tõesti VÄRVILINE MAAILM! :D
ReplyDeleteAga mina hindan valget külma üle ja alla ja peale ja läbi ja lõhki. :D