Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba
rohkem kui pildivihku
rohkem kui linnukest pihku
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin
oh, kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!

Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos
tõesti mu südame ligi
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema ütles aknast:
"Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa
sööma".

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike
ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast
käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad -

ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.

Ma ei osanud küsida, kosta
ega sõnadega kurta.
Ma ei lasknud end lohutada.
Ema lubas osta
uue varju, mis on veelgi kenam.
Uut aga,
uut
ma ei tahtnud enam.

Betti Alver