... - selline tunne on. Vahepeal, terve nädal otsa, oli selline tunne, et see küll elu ei ole. Siim oli paduhaige. No ikka täiesti haige, 3-päevane palavik, hull köha ja meeletu nohu. Iga viirus, mille Otto lasteaiast lahkelt toob, poogib tema endale ikka külge. Kõiksugu olulised tähtpäevad möödusid ka kui udus, kõik need sünni- ja pulmaaastapäevad ning vaheajad. Nüüd jälle elu lill. Ma loodan. Lumikelluke igatahes. Neid terve aed täis.
Premeerisin end selle kõigega toime tuleku puhul tubli tüdruku ordeniga. Mis siis, et ma end vahepeal väga ebatublina tundsin.
Siim on meil nii osavaks läinud, et seisab vahel 5 sekundit ka täitsa ise. Nutikas on ta ka. Ning füüsiliselt tugev. Ja mulle hakkab tunduma, et tema elu juhtmõte on: "Kui kogu aeg hästi lõbus ei ole, siis mina ei mängi". Kui ta just halvas tujus pole, on ta väga heas tujus. Ja mina olen pidevalt hädavajalik :) Iga hetk. Liigset kangekaelsust ma talle süüks panna ei saa. Kui midagi ikka ei saa, siis pole hullu. Midagi muud ikka saab. Ainult paberisöömispiirang talle ei meeldi. Midagi väga põhjapanevat ma siiski Siimu 9-kuuse iseloomu kohta veel öelda ei oska. Aga põnev on küll 3 erinevat poissi kõrvuti vaadata.
Hüvasti räpane lumi!!!
