Viimane märkus kõrvitsast

Eilsele lisaks, et meie Otto, maailma valivaim sööja, kõige pirtsakam söögiinimene, isegi tema sõi kõrvitsasuppi ja kiitis, Rasmusest rääkimata, tema hiilis veel õhtul hilja kööki lisa otsima ja vanaema jäigi ilma, sest Alar sõi viimase portsu salaja ära :D

Ja tänane kõrvitsasai tuli veelgi parem. Ok, ma ausõna rohkem enam kõrvitsast ei räägi.

Aga seda, et vaatasin täna poole silmaga teist korda filmi "The Notebook". No nii ilus ikka, vana kooli romantika. Täna on Siimul ka rõõmsam päev, nohu hakkab järele andma.

Uus armastus

Nii. Nüüd on see ametlik. Ma armastan kõrvitsat. Kus sa küll terve mu elu olnud oled?

Täna tegin maailma parimat kõrvitsapüreesuppi. (Isegi Alar ütles, et kõrvitsa supi kohta VÄGA hea. Isegi selle pärast, et ta on juurviljasuppide suhtes skeptilise maailmavaatega) Ja niiiiii head kõrvitsakeeksi. Pealegi avastasin, et kõrvitsaseemneid ei peagi kestadest koorima, vaid neid saab soola ja tilga õliga ahjus röstida ja süüa koos koortega. No ma ei tea kohe. Aga ma tean seda, et järgmisel suvel kasvab minu aias ka see jumalik ümar olevus. Aitähh internetile ja toredatele toidublogijatele ka. Kust ma need ideed kõik muidu saaksin....

Muahh, kõrvits!

Siimik jälle nohune. Viimasel ajal ka tigedapoolne, nagu vaevleks igavuse käes... Tahaks olla püsti või kõhuli või istuli ja kuidagi teisiti kui ta parasjagu on. Õhtuti on uinumine ka pisut keerulisem, kui kuu aega tagasi. Aga see, millise naeratusega võib üks inimene hommikuti ärgata, on küll imetlusväärne.

Julge süda

Kui süda julge, ei tasu karta isegi külma ilma.

Sokid

Teatavasti on beebide juures ühed imetletumad asjad nende pisikesed varbad ja jalad. Need on ju lihtsalt niiiiii tillukesed ja armsad. AGA nad ju kasvavad suureks. Poiste puhul hirmuäratavalt suureks. Meil on Rasmusega praegu täpikalt samasuured jalad, 40.

Selleks, et meenutada kui nunnud need jalad kunagi olid, panin sokid seinale. Hea iga päev imetleda.

Unistuste väljamõtleja

Raamat, mis on just täpselt nii veider, segane ja hull, et mulle vägaväga meeldida. Maagiline realism Angolast. Jutustajaks on raamatus geko. Peategelaseks albiino Felix Ventura, kes inimestele minevikku müüb. Väljamõeldud sugupuid, sugulasi ja minevikku. Alguses pisut segane raamat, aga mida edasi, seda põnevamaks läks. Lühike, liiga lühike. Terane. Hea. Selline raamat, mille ka ma peale raamatukogust laenutamist ja läbilugemist endale oma riiulisse paneksin.

"Minu Itaalia" ja "Minu Hispaania" olid ka väga põnevad lugemised. Sellised, mida on huvitav ja ka hariv lugeda. Igasugu põnevaid asju sai teada Itaalia ja Hispaania kohta, mida turismiteatmikest ei loe. Näiteks kohaliku haridussüsteemi, noorte elu ja kohalike olude kohta. Ajaloost ja kokandusest muidugi ka. Ja sellest, mismoodi on Eesti tüdrukule maandumine keset vahemereäärset suguvõsa ehk siis armumine kuumaverelisse Itaalia või Hispaania mehesse.

Sügise kingitused

Mulle tundub, et alles nüüd, 30-aastaselt hakkan ma kõrvitsaga sõbraks saama. Elu aeg on see kuubikuline kõrvitsasalat äädikaga pinnuks hamba vahel olnud. Bljäka mu meelest. Aga nüüd, tadaaaaa, kui ilusat kollast ja pehmet saia sellest saab. Milline jumalik värv kõrvitsapüreel. Hakkamist täis plaanin teha kõrvitsasuppi ja kõrvitsakooki. Kõrvitsa kasvatamise au läheb armsale ämmale.

Õunamahlast ma ei hakka rääkimagi. Umbes 100 liitrit. Au selle eest läheb suures osas Alarile, kes nagu uni oma õunamahlaisuga ringi käis. Organiseeris õunad, pressi ja keetis ka nii et vähe polnud. Keetsin mina ja keetis minu ema ka.

Ebaküdoonia suhkrusiirupis on minu jaoks armas ja nostalgiline maius, mis alati Nuia vanaema Elga meelde toob. Igatsen ta järele. Vanaema istus õhtuti köögilaua taga, sõi võileiba ja jõi teed ebaküdooniaga ning luges lehti ning kuulas Vikerraadiot. Kass Albert ajalehe peal. Kapis olid kommid ja laual vakstu all tähtsad asjad. Laual suur ajalehehunnik.

Siim kasvab vist küll tundidega. Alles eile ei olnud ta ju nii suur. Mini-Baruto :) Nunnu Michelin.