Uus number

2011 oli kaunis, põnev, keeruline, rahulik, aga eelkõige eriline. Minu jaoks sisaldas see suurt õnne, rohkelt lugemist, uusi avastusi, kodust olemise luksust, iseendasse vaatamist. Jah, ka märkimisväärset väsimust. Aga ega see ju õnneks pikas plaanis meelde ei jää :) On õnn, et aja jooksul keerulised asjad mälus tuhmuvad. Kõige erilisem hetk oli ikkagi see, kui ma jaanipäeval Siimuga lõpuks silmast silma kohtusin. Vahel ei mahu see mulle endale ka pähe, et mina, tõesti mina, kolme inimese ema olen. Ilmselt pole ma veel ennast varem niivõrd naisena tundnud kui nüüd. Veel mõned aastad tagasi mõtlesin endale kui tüdrukule. Kui ma end nüüd üritan lahti seletada, siis tunnen end naisena. Ei teagi, kuna see klõks käis.

Aitähh mulle endale, minu perele ja seletamatule kõiksusele selle aasta eest! See oli hea aasta. Mitte küll lihtne, aga õpetlik aasta. Õnnelik aasta.

Lehmapoisi jõuluball

Enne jõulu

Siim sai oma gruuvi tagasi. Peale 2 hammast ja köha-nohu. Vahel itsitab omaette. Lihtsalt. Vaatab Otto pinalist pliiatseid ja naerab. Veeretab täringut ja naerab. Magab ja naerab. Liikumitrajektoorid laienevad iga päevaga. Roomab jõudsalt. Ka öösel teki alt välja. Ajab end põlvedele ja kiigutab edasi ja tagasi. Enamasti tahab olla minu süles ja minu parema käe lihaseid treenida. See on tal käpas. Ma muutun iga päevaga tugevamaks :D Tema juba ei mängi, kui kogu aeg midagi põnevat ei toimu ja ta asju katsuda ei saa. Magamises on ta tilgutaja. 2-4 korda päevas ja põhiliselt poole tunni kaupa.

Vennad number üks ja kaks ootavad jõule. Hävitavad kommipakke, mis pidudelt saadud. Otto hakkas kabeässaks. Ütles, et läheb Kaleviga võistlustele ka :) Lauamängud viimasel ajal jälle teema. Tsirkus (õudne, kuidas see lõpp alati venib) ja Reis ümber maailma. Vana kooli mängud. Vahepeal kui tükk aega ei mänginud, muutus Otto kaotamises eriti ebaosavaks ja Alar võttis kaotuse-koolituse ette ja nüüd muudkui mängivad. Enam Otto ei lähe paanikasse, kui kaotab. Aga nuppude loopimist on läbi aegade ikka ette tulnud meie peres. Sellepärast ongi lauamängud head. Mul tekkis praegu tunne, et seda peaks jõuluvanale ka ütlema. Aga beybladesid jõuluvana vihkab. Need on viimase aja kõige jubedamad leiutised. Miks miks miks ma küsin need üldse välja mõeldi. Bakuganidega sai vähemalt vaikselt mängida. Aga need totrad vurrid ju kolisevad ja lendavad õhus. Arghhhh. Selle peavad poisid küll alla neelama, et neid meie koju ei tule. Tobe massipsühhoos lastel ikka on. Ühel on ja siis peab kõigil olema. Ega täiskasvanud ka paremad pole.

Aga jõul on ikka hea. Jõululaulud ka. Chris Rea "Driving Home for Christmas" on üks armsamaid läbi aastate. Seda kuulan vahel isegi suvel :) Panen silmad kinni ja ongi inside jõulud.

Keerab meelega

Eile sai Siim aru, et tegelikult oskab ta oma keeramist ise ka kontrollida. Enne tegi seda nagu muuseas, juhuslikult. Nüüd rullib end sina kuhu vaja. Edasi pusab end ka päris tüki maad. Vahel upitab end käpuli ka. Mõneks hetkeks. Öösel ronib ise külje alla. Ööd on peale 2 esimese hamba tulemist ka normaalseks muutunud. Juhuuuuuuuuu!!!!!!!!! Ma pole enam zombi. Köha pole ka enam nii hull.

Laotan siin oma kangajuppe laiali ja kange tahtmine midagi teha. Aga mida? Kas ma viitsin? Kas mul on aega? Äääääh.... Sellega enamasti nii, et mitu korda laotan asjad laiali ja panen sama targalt kappi tagasi. Ja siis ühel hetkel võtan kätte ja teen siuh ära. Mõte endale teadmata valmib peas. Umbes nagu minu mõistuse unenäotehas. Mida kõike sealt välja ei tule. Vist panen täna asjad kappi tagasi... Las laagerdub.

Oi, lund sajab. Või midagi sarnast. Ei, ikka vihma. Mul pole pika sügise vastu midagi. Sellest talvest saab niikuinii kohevarsti villand. Lumi ja kõik see külm ning valge ilu on minu meelest üle hinnatud. Ainult detsember-jaanuar võikski talv olla. Edasi juba mai.

Bronhiit ja piparkoogid

Siimul on bronhiit, eile hakkas äkki köhima. Kopsud raginat täis. Miks nii pisike juba nii palju haige on. Mitu korda on tal ju nohu ka olnud. Emana ikka on alati tunne, et mida mina valesti tegin. Ilmselt sai selle Rasmuselt, kes nädala kodus köhane-nohune oli. Äkki ajas öösel korraks teki pealt ära... Tee, mis tahad, lapse haigus ajab ikka segadusse ja ärevile. Olenemata kogemustest, mitte küll muidugi nii palju kui esimest korda ema olles, aga ikka. Otto oli ka peale hammaste tulekut 5-kuuselt angiinis. On see hammaste tulek üldse asjaga seotud? Hmm. Ok, midagi hullu ju pole. Lihtsalt köha. Saame üle.

Kolmveerand meesperest tegi eile piparkooke. Mina ainult vaatasin :) Ja imetlesin, kui vahvad nad ikka on mul.

Nii armas, kui vahel ikka pärispostkasti ka kirju tuleb :P