Kiik, teine.

 

 

 

Alar ISE oma kätega tegi selle kiigepuu. Raudtorudest. Keevitas. Nagu McGuiver. Tükk aeg ei tohtinud aknast välja vaadata, et keevitusleeki mitte näha. Ma ei väsi imetlemast Alaris seda, et kui on midagi teha vaja, siis ta lihtsalt ise õpib ja teeb. Arvan, et kui tal lennukit vaja oleks, hakkaks ta seda ka ise tegema.

Kui ta seda kiike kolm päeva teinud oli, hakkas ta kahtlema, et kas see üldse ikka sobib meie aeda :D

Unistan sellest, et meie lapselapsed ka kunagi selle kiige peal kiikuda saavad. Ma ei tea, kui imelik see on, et ma vahel meie lastelastest mõtlen.

Koolivaheaeg algas. Hetkel, kui ma tunnen, et mu energiatass on tühi, hirmutab see mind pisut. See tähendab igapäevast võitlust. Võitlust, et poisid ainult arvutis ei istuks. Et nad pidevalt ei kakleks. Et Otto midagigi normaalset sööks peale juustuvõileibade. Et poisid ei karjuks, kui Siim magab. Et nad uksega ei paugutaks. Iseks minust nii mõelda, aga nüüd ei kuulu ka see väike Siimu uneaeg enam mulle. Võin ju sellest mõelda, kui võimalusest arendada endas isetust ja sisemist rahu. Täna ma seda ei tunne. Ilmselt on asi päikese puudumises ja selles, et naabrid hommikust saati valju muusikat kuulavad. Muusikat, millest mulle jääb vaid bass ja maja raputav mürtsumine.