1,4 aastat telekapuhast elu...

 

... on läbi. Meie pere teine telekavaba periood lõppes taas kord telekaga. Ega me ise seda ilmselt poleks ostnud, aga Alari isa kinkis. Ju arvas, et ega see üks õige ja normaalne elu pole :)
Nende 1,4 aasta jooksul lugesin ma läbi vist mitu korda rohkem raamatuid kui viimase viie aasta jooksul kokku. On see nüüd seotud telekapuhtusega või mitte, ma ei tea. Jah, kindlalt on. Kui Kastanis elasime, siis ikka õhtuti pugesin diivanile kerra ja vaatasin midagi  telekast. Et ei peaks ise mõtlema ja saaks lihtsalt mõtted vabaks. Praegu olen õhtuti lugenud. Loodan, et suudan seda eelistust endas edasi hoida.

Üks asi on mina, aga teine lapsed ja telekas. Paanilist telekahullust pole õnneks kunagi olnud. Enamasti on telekas ikka kinni. Lahti vaid siis, kui midagi huvi pakub. Pidev taustamüra teleka näol on häiriv. Hommikused multad pole nii hull. Niikuinii on meil vaid vabalevi kanalid. ETV, ETV2, Kanal 2 ja TV3. Pluss imeloom Tallinna TV. Hea, et TV6 ei ole, sest siis tahaks Rasmus sealt kogu aeg mingeid õudukaid ja actonit ja ajukaid komöödiaid vaadata. Ta on selles eas, et armastab filme. Minu meelest tobedaid. Aga ma ju ise ka lapsena olin suur telekavaataja. Filmnet ja RTL ja MTV. Olin MTV-hull. Vaatasin kogu aeg mingeid seriaale ja krimkasid.
Rasmuse lemmikfilmid on Kättemakskontor, Kälimehed, Scooby Doo ja A-rühm. Otto pole suurem asi telekavaataja kunagi olnud. Isegi hommikused multad lähevad tal meelest. Ta pigem vaatab dvd pealt oma lemmikfilme. Tema valik on väike ja pidevalt korduv.

Eks me siis nüüd näe, kui palju me seda vaatama hakkame. Hetkel on kinni. Rasmus, köhaga kodune, istub jalad vannis ja selle asemel, et loodusõpetuse kontrolltööks õppida, mängib oma nutitelefoniga. See on ju tegelikult täpselt sama. Lihtalt ei varjatud, laps istub vaikselt ja tuba pole müra täis. Aga aju tegeleb ikka mingi suvalise mõttetusega. Aghhh, kui raske on olla lapsevanem. Ühelt poolt ma ju saan täpselt temast aru, sest ise olin ka selline. Teiselt poolt pean ma ju suunama teda vaimsele küpsemisele ja arukas olemisele. Pluss kõk see muu. Beebidega on lihtne. Olgu need magamata ööd mis nad on. Jonniiga läheb ju ka ruttu üle... Kui lastel on suurem vanusevahe, siis on see eluolu ikka väga vaheldusrikas :D Nii rõõmude kui murede poolest.