Piparmündisiirup

 

 

 

 

 

Tegin piparmündisiirupit. Liitri vee ajasin keema, kallasin kuhjale pestud piparmündilehtedele peale. Seisis kane all kuni jahtumiseni. Siis keetsin selle "teevee" kilo suhkruga 15 minutit tasasel tulel. Villisin. Päris magus sai. Võiks olla rohkem piparmündi maitset. Poes müüdaval siirupil on tugevam piparmündi maitse, aga see pole muidugi nii puhas ja on mingeid lisapudinaid sees. Hea on ikka. Kakao sisse näiteks.

Siim (Siimotška, nagu ütleb vanaema Kersti) on nüüd 11-kuune. Kõndimine on päris ladus, kuigi lõpeb enamasti ikka istuli. Tunneb järjest rohkem asju ära. Lamp on ainuke meile arusaadav sõna. See on talle ilmselt väga oluline. Hetkel on ta jälle pisut nohune. Talle meeldib asju igasugu kohtadesse sisse pista. Öine magamine on minu jaoks päris kurnav. Mõnel ööl parem, mõnel mitte. Rõõmsameelne inimene on ta. Kui tal just paha tuju pole :) Hellik ja kallistaja on ta ka. Päeval magab kaks korda. 30 minutit kuni tund. Harva kauem.

Rabarberi ja kõrvitsa ühinemine.

 

Täpselt nagu koit ja eha, kes kunagi ei kohtu. Aga jah, imede ime, kõrvits kohtus rabarberiga. Viimane kõrvits sügavkülmast esimese noore ja värske rabarberiga peenralt. Minu muffinites. Läbisaamine oli hea. Nüüdseks minevik.

Kiikuda saab nüüd ka õues. Nagu näha, on kiigepuul ruumi ka sõbrale. Kiikumiskorra ootamine on ju teatavasti väga raske.

Aias

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Peenrad on veel poolikud. Niiet mu ihuaednikul tööd jätkub. Ta ise muidugi või sees sellest kõigest. Minule on siimaani olnud vaid rõõm aias jalutada ja öelda, et jah, seee sobib ja paneme sinna. Pluss mullatransport poest :) Kõik on ema tehtud. Võrreldes eelmise aastaga on tunduvalt lagedam. Ruumi on rohkem. Ja tööd veel palju ees.

Siim ja sõnad

 

 

 

Siim on jõudnud põnevasse õppimisikka. Iga päev mõni uus sõna. Mõned päevad tagasi hakkas ta pidevalt näpuga lambi poole näitama. Siis tuli välja, et ta oskab selle kohta öelda "ampa" :) Esimene sõna ! Kuu aega varem, kui vanemad vennad. Nüüd muudkui näitab näpuga igasugu asjade peale, kui küsid kus mingi asi on. Tunneb ära: lamp, aken, uks, kell, nina, suu. Vist täna telekas ka. Nüüd harjutame pereliikmeid :) Ise on ta nii uhke. Lamp on eriline lemmik.

Poisid panevad batuuti üles. Algab hooaeg :)

Peagi tulemas aianduseri. Ema on sel nüüd terve oma puhkusenädala rassinud. Ja tulbid on nii nunnud ja värvilised....Ootan pildistamiseks päikest.

Ja nüüd lugema, sain raamatukogust Minu Kreeka, Pariisi ja Londoni kõik korraga. 

Kus on puldi kodu?

 

Alarile meeldib, kui igal asjal on oma koht. Mitte, et mulle ei meeldiks, aga talle kohe eriti meeldib. Nüüd võib ta südamerahuga puldid ühte kindlasse kohta panna. Või siis paanitseda, kui neid seal pole :D

Nüüd ma saan aru küll, mis Garfield lasanjet niiiiiiii väga armastab. Ma pole kunagi varem viitsinud seda valget kastet sinna vahele teha. Nüüd tegin. Nüüd saan aru küll, milles on vahe. Lasanje on ju mailma parim söök! Või vähemalt kuulub sinna lõpmatusse nimekirja. Inspiratsioon Jamie Oliverilt, aitähh sulle olemasolemise eest!

Rabarber, mu arm.

 

Ma juba ootan sind. Head ja paremad mõtted juba ootamas.

1,4 aastat telekapuhast elu...

 

... on läbi. Meie pere teine telekavaba periood lõppes taas kord telekaga. Ega me ise seda ilmselt poleks ostnud, aga Alari isa kinkis. Ju arvas, et ega see üks õige ja normaalne elu pole :)
Nende 1,4 aasta jooksul lugesin ma läbi vist mitu korda rohkem raamatuid kui viimase viie aasta jooksul kokku. On see nüüd seotud telekapuhtusega või mitte, ma ei tea. Jah, kindlalt on. Kui Kastanis elasime, siis ikka õhtuti pugesin diivanile kerra ja vaatasin midagi  telekast. Et ei peaks ise mõtlema ja saaks lihtsalt mõtted vabaks. Praegu olen õhtuti lugenud. Loodan, et suudan seda eelistust endas edasi hoida.

Üks asi on mina, aga teine lapsed ja telekas. Paanilist telekahullust pole õnneks kunagi olnud. Enamasti on telekas ikka kinni. Lahti vaid siis, kui midagi huvi pakub. Pidev taustamüra teleka näol on häiriv. Hommikused multad pole nii hull. Niikuinii on meil vaid vabalevi kanalid. ETV, ETV2, Kanal 2 ja TV3. Pluss imeloom Tallinna TV. Hea, et TV6 ei ole, sest siis tahaks Rasmus sealt kogu aeg mingeid õudukaid ja actonit ja ajukaid komöödiaid vaadata. Ta on selles eas, et armastab filme. Minu meelest tobedaid. Aga ma ju ise ka lapsena olin suur telekavaataja. Filmnet ja RTL ja MTV. Olin MTV-hull. Vaatasin kogu aeg mingeid seriaale ja krimkasid.
Rasmuse lemmikfilmid on Kättemakskontor, Kälimehed, Scooby Doo ja A-rühm. Otto pole suurem asi telekavaataja kunagi olnud. Isegi hommikused multad lähevad tal meelest. Ta pigem vaatab dvd pealt oma lemmikfilme. Tema valik on väike ja pidevalt korduv.

Eks me siis nüüd näe, kui palju me seda vaatama hakkame. Hetkel on kinni. Rasmus, köhaga kodune, istub jalad vannis ja selle asemel, et loodusõpetuse kontrolltööks õppida, mängib oma nutitelefoniga. See on ju tegelikult täpselt sama. Lihtalt ei varjatud, laps istub vaikselt ja tuba pole müra täis. Aga aju tegeleb ikka mingi suvalise mõttetusega. Aghhh, kui raske on olla lapsevanem. Ühelt poolt ma ju saan täpselt temast aru, sest ise olin ka selline. Teiselt poolt pean ma ju suunama teda vaimsele küpsemisele ja arukas olemisele. Pluss kõk see muu. Beebidega on lihtne. Olgu need magamata ööd mis nad on. Jonniiga läheb ju ka ruttu üle... Kui lastel on suurem vanusevahe, siis on see eluolu ikka väga vaheldusrikas :D Nii rõõmude kui murede poolest.

Mu lemmik jaapanlane

Haruki Murakami - kas ei kõla see nimi mitte maagiliselt ja kenalt. Nagu murakamoos :) Kirjutab täpselt sama hästi kui kõlab. No ikka niiiiiiiiiiiiii hästi. Ta on metsikult produktiivne kirjanik. Mina olen lugenud vaid tema eestikeelseid teoseid ja neid on olnud kõigest neli: "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest", "Norra mets", "Kafka mererannas" ja nüüd see - "Elevant haihtub". Kõik on mulle vägaväga meeldinud. Elevandi raamat on lühijuttude kogumik. Lühijutud on minu meelest nagu narrimine, alustad - juba läbi. Seega need mind väga ei haara. Viimane lühijuttude kogumik "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last" Ljudmila Petruševskajalt jäi mul lausa pooleli. Esimine jutt oli hea, edasi muutus tüütuks. See raamat haaras. Esimesest jutust peale. See oli nagu India käsitsivalmistatud klaashelmestest kee. Kõik erinevad ja ilusad. Murakami lugudes on ikka midagi kiiksuga, midagi veidrat. Võibolla see mulle meeldibki. Raamatu kohta võib lugeda veel Sehkendaja blogist. Ja kas jaapanalsed tõesti joovad nii palju õlut nagu tema raamatute tegelased?

Müts

 

 

 

Lilleline müts. Karunööbiga. Lõige pärineb lahti lammutatud Otto vanalt mütsilt. Mulle hakkas tunduma, et mütsi õmblemine on lihtne. 5 minutit. 7 õmblust. Müts on kahtepidi kantav.