5-kuune hambuline ja hunnik sokke

Väike inimene Siim on nüüd siis juba viis kuud olemas olnud. Suurust on tal 9,4 kg ja 68 cm jagu. Värske 1 hamba omanik. Just tund aega tagasi avastasin. Äkki tulevad teised ka ja siis saan mina magada. Ei jõua ära oodata, juhuuuu :))))))))) Ma arvan, et ma pole TERVE elu sees veel nii väsinud olnud, kui viimase kuu aja jooksul. Või siis ununevad rasked asjad eelmiste lastega lihtsalt ära. Ilmselt küll. Kes siis muidu veel beebisid saaks, kui kõik need rasked ööd ja murehetked pidevalt meeles oleks.

Emal aga on sokivabrik. Tema koob, mina linnustan.

Päkapikkudega on nii, et mina arvasin, et nad hakkavad käima 1. detsembrist, aga täna lasteaias-koolis selgus, et hoopis pühapäeval juba hakkasid käima. Eks need meie omad jõua siis ilmselt täna järele :) Päkapikud on tänuväärsed pedagoogid, täna näiteks läks Otto ise magama. Tavaliselt peab ta ainult kaisus magama jääma. Juba terve aasta. Poisid sosistavad seal voodis praegu, ma kuulen. Otto jõudis juba korra käia sokke kontrollimas. Lubasin talle, et ütlen, kui kedagi näen :) Siiamaani pole kedagi näinud.

Küünal põleb ja ilus tunne tuli praegu sisse. Et jõulud või nii.....

Ööd on siin mustad ...

... ja rasked. Hommikuti ärkan ja tahaksin kohe puhkama hakata sellest ööst. Aga kui Siim mulle niiiiiiiiiiii laialt naeratab, kui üldse tema näolihased võimaldavad, siis lausa pean vastu naeratama :) Ilmselt, või täitsa kindlalt tulevad tal hambad ja ta annab mulle oma kehvadest tunnetest iga tunni tagant märku. Või tihedamini. Otto ja Rasmus ei kuule õnneks midagi, magavad kui kotid. Alar vahel ikka kuuleb. Nii Siimu, kui minu tigetsemist. Aga noh, õnneks on teada, millega see lõppeb - hammastega. Ühel heal päeval.

Päeval magada ma ei suuda. Siis läheb süda pahaks ja õhtul on selline tunne, et ma polegi midagi eriti teinud. See pisike paus lapsevanemlusest, kasvõi viis minutit (Ok, soovitavalt naaatuke rohkem), on ikka väga tähtis. Ükskõik kui nunnud need lapsed ka pole :)

Siis saab näiteks esmaabipoekotti teha. Peale poekottide ärakadumist-ärakinkimist, tekkis reaalne vajadus. Kaks muud kotti lisaks. Jep, Ege, su kangavärvid on ikka minu käes :) Ühe kotikujulise kangatüki rikkusin ära ka, ilmselt ei triikinud seda värvi piisavalt sisse ja läks pesus täitsa koledaks. Õnneks enne õmblemist :D

Tartu reisi ma ilmselt pole sellises konditsioonis võimeline ette võtma. Kui Siim just täna-homme päriselt hambuma ei hakka.

Isa ja pojad

Sügis

Täna esimene hall maas ja päike paistab. Ega talvest pääsu pole. Eile käisid meil mardisandid. Esimesed olid tänapäevased: kahepeale üks väike puust mask, paberilt ette loetud mõistatused ja kõik. Teised aga :)! No nii uhkeid mardisante mina oma elus veel kohanud pole. Ikka põhjalik ettevalmistus ja salmid-tantusd-küünal-terad ja kostüümid. See oli tõesti uhke :) Peab mainima, et pisut tuttavad mardisandid olid :DDDDDD

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba
rohkem kui pildivihku
rohkem kui linnukest pihku
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin
oh, kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!

Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos
tõesti mu südame ligi
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema ütles aknast:
"Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa
sööma".

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike
ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast
käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad -

ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.

Ma ei osanud küsida, kosta
ega sõnadega kurta.
Ma ei lasknud end lohutada.
Ema lubas osta
uue varju, mis on veelgi kenam.
Uut aga,
uut
ma ei tahtnud enam.

Betti Alver