Blogidieedi lõpp

Viimane aeg dieet lõpetada, muidu sureb mu blogi veel nälga. Aga liiga palju ei saa kohe korraga blogida, muidu tekib veel üleblogikaal.

Täna on uskumatult vaikne. Meie kodus kella 12 kohta keset päeva. Suured poisid on koolis ja lasteaias.

Suvi lastega on loomulikult tore ja vahva ja maailma kõige parem. Aga. Ka väsitav. Nagu ma suve alaguses kartsin, kulus päris palju energiat oodatule. Üks peamisi lauseid, mida üks ema oma lastele suvel ütleb ei peaks ju olema : "tulge nüüd arvutist ära" või "sinu tänane arvutiaeg on täis". Oli ka selliseid lauseid "Otto, sa pead muud ka sööma, kui juustuvõileibasid" või "poisid, ärge kakelge." Õnneks oli ka selliseid lauseid: "küll täna ON ikka tore päev", "te olete niiii head lapsed", "küll sa Otto oled osav jalgpallimängija" või "nii hea, Rasmus, et sa muru ära niitsid". Üks Karlssonikujuline ingel võiks mu õlal istuda ja ütelda vahel "Rahu, ainult rahu". Mul endal see alati meeles pole.

Suvelaadne toode on läbi. Mul väga kahju pole. Sügis on ka vahva. Mis siis, et kütma peab hakkama ja paksudi jopesid kandma. Nüüd kus ma enam koolis käima ei pea. Minu jaoks hakkas tiksuma ka viimane kodune aasta. Siimu-aasta. Siimu-aastad on head aastad. Sest Siim ise on nii hea. Siimust teinekord pikemalt. Pilte teinekord pikemalt. Tegemistest ja käimisest teinekord pikemalt.

Kõrvits on poekõrvits ja läks minu omasid narrima. Et nad niiii väiksed on. Lapserusikasuurused.