Mulle tundub, et alles nüüd, 30-aastaselt hakkan ma kõrvitsaga sõbraks saama. Elu aeg on see kuubikuline kõrvitsasalat äädikaga pinnuks hamba vahel olnud. Bljäka mu meelest. Aga nüüd, tadaaaaa, kui ilusat kollast ja pehmet saia sellest saab. Milline jumalik värv kõrvitsapüreel. Hakkamist täis plaanin teha kõrvitsasuppi ja kõrvitsakooki. Kõrvitsa kasvatamise au läheb armsale ämmale.
Õunamahlast ma ei hakka rääkimagi. Umbes 100 liitrit. Au selle eest läheb suures osas Alarile, kes nagu uni oma õunamahlaisuga ringi käis. Organiseeris õunad, pressi ja keetis ka nii et vähe polnud. Keetsin mina ja keetis minu ema ka.
Ebaküdoonia suhkrusiirupis on minu jaoks armas ja nostalgiline maius, mis alati Nuia vanaema Elga meelde toob. Igatsen ta järele. Vanaema istus õhtuti köögilaua taga, sõi võileiba ja jõi teed ebaküdooniaga ning luges lehti ning kuulas Vikerraadiot. Kass Albert ajalehe peal. Kapis olid kommid ja laual vakstu all tähtsad asjad. Laual suur ajalehehunnik.
Siim kasvab vist küll tundidega. Alles eile ei olnud ta ju nii suur. Mini-Baruto :) Nunnu Michelin.
No comments:
Post a Comment