Elsa

Eile muutus mu maailm ühe pildi võrra. Terve senise elu oli oma isapoolsest vanaema Elsast oma arust vaid ühte pilti näinud perealbumis. Ma küll imestasin, et miks ta nii vana välja näeb ja miks ta on nii kõhn. Eile sortisime emaga perealbumeid ja siis ta võttis välja ühe pildi ja minu küsimusele, kes see on, sain vastuseks suure üllatuse. See, keda olin terve elu pidanud oma vanaemaks, oli hoopis minu vana-vanaema ehk Alfredi ema...... No mina ei tea kuidas see arvamine minu ajusse tekkis. Ei sattunud see Elsa kuigi tihti fotoaparaadi ette, ainult üks pilt temast. Nüüd siis olen vanema Elsa pildi võrra rikkam. Uskumatu ikka mu jaoks. Tean vaid, et ta suri pankrease vähki, kui olin 2-aastane. Et ta oli isa jutu järgi väga hea ema ja ema jutu järgi väga armas inimene. Vanaemasid peab ikka hoidma, ei või iial teada, kui kaua nad meie elus on. Lapsena unistasin, et mul oleks Elsa nimeline tütar.

Tegime Siimikuga küll varbad rohelise-triibuliseks (Hiina värviteraapia, kui keegi peaks imestama), aga pole veel kumbki nohust jagu saanud. Suurtel poistel läks nohu paari päevaga üle.

Siim on muidu ikka rõõmus. Suurted poisid nüüd mõlemad trennipoisid. Rasmus käib ujumises ja laskmises, Otto ujumas ja peagi ka võimlemas. Alar korvapallis. Eks siis minu teha jääb ajugümnastika. Miks küll pole ma oma isalt sportlikkust pärinud? Nii palju, kui end mäletan, viidi mind ikka mingitesse trennidesse, aga ükski neist ei tekitanud minus indu ja armastust spordi vastu. Tüdinesin alati ära. Nüüdki. Hmm.