Jänes

Poisid on teatavasti ühed suured hellikud ja kaisulembesed. Kingiks Siimu 3-kuuseks saamise puhul sai tema ka omale kaisuka. Jänese aastal sündinuna oli selleks jänes. See oli kohe selge, et pehme ja pikkade kõrvade ning koibadega. Südamlik jänes. Triibuline jänes.

Perearsti juures selgus, et Siim on ka see kuu kõvasti kosunud. Nüüd siis 7,8 kg ja 64 cm. Muidu väga väga tubli ja hakkaja pisikene inimene. Hoiab tugevalt pead ja keha kõhuli olles üleval, on väga rõõmsameelne ja sotsiaalne. Haarab kõigest, ka minu juustest. Lihtsalt puhas rõõm ja õnn ma ütlen. Magab öösiti hästi. Päeval on tema tsüklid väga lühikesed, kahe tunni sisse mahuvad magamine-söömine-mängimine. Rasmus ütles, et Siim on nii armas, et ta tahaks ta kooli kaasa võtta :D

Esik hakkab ka vaikselt looma. Uksed veel vajavad kõpitsemist. Ja sellest vanast uksest, mis seina seest välja tuli, peaks tulema teadetetahvel-võtmenagi. Tuunimine pooleli.

Elsa

Eile muutus mu maailm ühe pildi võrra. Terve senise elu oli oma isapoolsest vanaema Elsast oma arust vaid ühte pilti näinud perealbumis. Ma küll imestasin, et miks ta nii vana välja näeb ja miks ta on nii kõhn. Eile sortisime emaga perealbumeid ja siis ta võttis välja ühe pildi ja minu küsimusele, kes see on, sain vastuseks suure üllatuse. See, keda olin terve elu pidanud oma vanaemaks, oli hoopis minu vana-vanaema ehk Alfredi ema...... No mina ei tea kuidas see arvamine minu ajusse tekkis. Ei sattunud see Elsa kuigi tihti fotoaparaadi ette, ainult üks pilt temast. Nüüd siis olen vanema Elsa pildi võrra rikkam. Uskumatu ikka mu jaoks. Tean vaid, et ta suri pankrease vähki, kui olin 2-aastane. Et ta oli isa jutu järgi väga hea ema ja ema jutu järgi väga armas inimene. Vanaemasid peab ikka hoidma, ei või iial teada, kui kaua nad meie elus on. Lapsena unistasin, et mul oleks Elsa nimeline tütar.

Tegime Siimikuga küll varbad rohelise-triibuliseks (Hiina värviteraapia, kui keegi peaks imestama), aga pole veel kumbki nohust jagu saanud. Suurtel poistel läks nohu paari päevaga üle.

Siim on muidu ikka rõõmus. Suurted poisid nüüd mõlemad trennipoisid. Rasmus käib ujumises ja laskmises, Otto ujumas ja peagi ka võimlemas. Alar korvapallis. Eks siis minu teha jääb ajugümnastika. Miks küll pole ma oma isalt sportlikkust pärinud? Nii palju, kui end mäletan, viidi mind ikka mingitesse trennidesse, aga ükski neist ei tekitanud minus indu ja armastust spordi vastu. Tüdinesin alati ära. Nüüdki. Hmm.

Toiduteema...

... on viimasel ajal meie peres eriti au sees teema olnud. Seoses sellega, et Otto midagi süüa ei taha ja südamearst Alaril söömist rohkem jälgida soovitas ja seoses sellega, et mul nüüd jälle aega on vaaritada ja mässata. Nüüd sööme sealiha vähem ja kanaliha ja juurvilju rohkem. Minu poolest võikski kogu aeg juurikaid, riisi ja kana süüa. Alar oli see, kes enne kogu aeg sealiha ja eriti praetuna tahtis. Õnneks sai arsti juures pisut mõistust pähe :) Õhtuti ikka hiilib külmkapi juurde ja nokitseb... :D Ja Otto, no temast ei räägi ma üldse. Tegin eile tema soovi järgi hakklihakastet (ainuke kaste, mida ta sööb), tegin eile pärislihast ise hakkliha ja puha. Rumala peaga lasin läbi hakklihamasina ka väikese porganditüki ja no ta muidugi nägi ta selle ära ja ei nõustunud seda sööma enne, kui tükid välja nokitud. Ja siis ka suutäie võttis. Tema sööks kogu aeg ainult pelmeene. Nende ise tegemine ju ka suur mässamine. Ja poe omad ju kräpp.

Enamasti ongi nii, et teen süüa, meie Alariga sööme kõike, Rasmus peaaegu kõike ja Otto ainult kartulit ja supileent. Või paljalt praetud lihatükke. Riisisöömise on ka ära unustanud. Õnneks armastab ta tatart ja putru. Juurvilju sööb toorelt ka veel kuidagimoodi. Puuvilju hea meelega. Ja siis muudkui loen igalt poolt, kui tähtis see söömine lapsele on. Ähhh..........

Ja magusat armastame kõik ilmselgelt liiga palju. Aga kui juba, siis ikka eriti head :D Seni kuni poisid Solarises Lotte vaatasid sain mina Siimuga oma lemmikkohta Tallinnas külastada. Apollo. No ma ei või, kui hea pood see seal ikka on. Seal taga on mõnusad korvtoolid, kus Siim ka süüa sai. Lattest rääkimata. Kunstiraamatuvalikust ammugi siis mitte... Lahkusin sealt ilusa koogiraamatuga "Koolibri koogiraamat". Tõesti ilus ja hea raamat. Seal on kuulsa Londoni Hummingbird Bakery kondiitriäri kookide ja muu magusa retseptid. Tegin banaanikeeksi ja muffineid. See keeks oli tõesti nämm. Jõulumaitsega.

Seenel pole olnud võimalust käia mujal kui turul :) Mina kuulun kukeseeneusku inimeste hulka. See ju kõige nunnum seen üldse.

Seda ka, et maailma kõige paremad ahjuõunad on nii, et õuna sisse käib rukkileiva-tumeda suhkru-kaneeli puru ja väike tükk võid. Nämmmmmmm.

Midagi oli veel.. Ahjaa, "Söö. Palveta. Armasta" on täitsa hea raamat. Eriti see palvetamise osa Indias. Filmi ma vaadata ei kavatse. Julia Roberts on küll väga ilus, aga näitleb ikka alati ühtemoodi.

Ja lõpuks midagi väga vahvat: isa, kellel on aega ja oskusi oma lastest lahedaid pilte teha! Jason Lee.

Mida teevad poiste emad õmblusmasinaga?

Eks ikka paikavad püksipõlvesid. Lükkasin seda tüütut tööd edasi, kuni paare muudkui tuli juurde... Siim oma riideid veel õnneks lammuta. Ta lihtsalt kasvab neist hetkega välja.

Kuna algasid kool ja lasteaed, siis meie Siimikuga elame nüüd rahulikke hommikuid :)

Kreegimoos...

... on kõige tüütum moos tegemiseks ever. Mahl on väga hea! Moos aga väga tugeva mekiga. Järgmisel korral teen ainult mahla.