Skungist...

Pühendusega Egele. Täna Skungist. Ühest meie pere vanimatest liikmetest, kui mind ja Alarit mitte arvestada.
Skungi algne nimi oli Tropp. See selgus Rasmuse titaraamatust. See nimi aga vajus unustuste hõlma. Uut nime pole keegi suutnud talle külge pookida.
Niisiis kinkis Alar Skungi Rasmusele, kui Rasmus veel kõhus peidus oli ja oma aega ootas. Esimene mänguasi. Rasmuse kasvades ja eneseteadlikkuse tõustes sai Skunk talle armsaks. Ja siiamaani on Skunk Rasmuse igaõhtune unesõber. Skunk on rännanud Rasmusega sinna, kuhu Rasmuski. Saaremaale ja Tartusse. Ma ei imestaks, kui ta ka Rootsis kaasas oli.
Skungil on mõnedhead korrad aastas sünnipäev. Siis teeme kooki. Skungi sünnipäevad on täiesti ebaregulaarsed ja on mõneti korrelatsioonis Rasmuse koogiisuga. Varem olid Skungi sünnipäevad kuidagi uhkemad. Nüüd ehk pannkoogid või nii....
Skungi elu oli varem mõnevõrra sündmusterohkem, kui nüüd. Ta osales rohkem Rasmuse tegemistes, sai sagedamini mustaks ja käis tihti Rasmusega vannis. Peale vanni on märg olek kehv tunne, kui peab varsti kaissu minema. Ükskord pani Rasmus skungi hoolitsevalt lambi all kuivama. Seoses sellega, et Skungi siseorganisteks on plastmassist pisikesed kuulid ja tema nahk on suhteliselt sünteetiline, juhtus temaga suur põletustrauma. Selle tagajärjeks oli suur ja must kärssav auk Skungi seljal. Draamat oli ka Rasmusel. Mitte vähe. Peale edukat operatsiooni ja nahasiirdamist sai Skungiga kõik siiski korda.
Skunk on ka meie pere kohalik filmistaar. Osalenud filmides "Skunk ja meepott" ning "Skunk ja ema ehtekarp". Osalenud ohtralt fotosessioonidel.
Ühe sõnaga meie pere armas ja oluline liige.
Mõned pildid ka veel.