Puhh...

KARUPOEG PUHH, A. A. Milne

Ruu jälle kukkus kaks korda vette - esimene kord kogemata, aga teine kord juba meelega, sest ta nägi äkki Kängut Metsast tulemas ja teadis, et nüüd peab ta nagunii koju magama minema.

"Just seda ma tahtsingi sult paluda, sest minu enda õigekiri lonkab veidi," lausus Puhh. "Muidu on mu õigekiri täitsa hea, ainult et lonkab ja tähed lähevad mõnikord valesse kohta."

"Jänes on ikka tark küll," lausus Puhh mõtlikult. "On jah," oli ka Notsu nõus. "Täitsa tark kohe." - "Ja mõistust on tal kah." - "Jah," kostis Notsu. "Seda tal on." Tükk aega vaikisid mõlemad. "Eks sellepärast ta vist ei saagi kunagi millestki aru," lisas Puhh lõpuks.

Ja kirjutas paberi ühele küljele: API! NODSU (MINA) teisele küljele aga: SE OLEN MINA NODSU, API, API!

Ja kui ta viimaks koju teed jooma läks, oli tal 36 võitu ja 28 kaotust, mis tegi välja nii palju kui ... hm ... noh, ühesõnaga, vaja 28 36-st ära võtta ja ongi käes. Selle asemel, et tagurpidi teha.

Ja tõepoolest, mis lõbu oli niisugust põnevat asja nagu see uputus ihuüksi läbi elada, kui polnud võimalik selle üle kellegagi mõtteid vahetada.

Jänes istus nüüd Puhhi kõrvale maha, aga tundes siis, et ta niimoodi hoopis vähem tähtis välja näeb, ajas end sedamaid jälle püsti.

"Või siis Iiah. Noh, tema on küll juba iseendastki nii kurb kuju, et nii- sugune uputus ei tähendaks talle enam suuremat midagi."

"Aga mida teavad nad A-st? Mitte mõhkugi ei tea. Aga Haritud Olevustele - pane tähele, väike Notsu -, Haritud Olevustele - ma ei räägi puhhidest ega notsudest - on see siin suur ja tähtis A." - Iiah

"Hei, Jänes!" hõikas Puhh. "Oled see sina?" - "Oletame, et ei ole," vastas Jänes, "ja vaatame, mis sest asjast välja tuleb."

"Hommikust, Puhh," kostis Iiah süngelt. "Kui see ülepea mõni korralik hommik on, milles ma kahtlen."

Iiah aga torises endamisi: "Igasugused kirjutamisvärgid, pliiatsid ja teab mis kõik! Täiesti üle pakutud, kui keegi minu arvamust küsiks. Mõttetu rämps. Mitte krossigi väärt."