Ma pole enam ammu nii palju lugenud kui nüüd, ilma telekata. Miks üldse telekas on? See on üks suur mina-röövel. Mitte et vahel poleks tore röövitud olla...
Üldse, tunnen, et mul on kolm põhilist mina: kodu-mina, töö-mina ja mina-mina. Kodu-mina on niikuinii koguaeg, tema hoolitseb pere eest, teeb süüa, koristab, käib poes, teeb süüa, vaatab, et igasugu põlveaugud on parandatud, käib autoga ülevaatusel, põetab haigeid, peseb pesu. Noh, klassikaline ema. Siis töö-mina. Tema käib tööl, muretseb-rõõmustab, et tööl kõik korras oleks. Vahel ka peale tööaega. Kuigi ei peaks. Juba neid kahte on mul raske ühendada. Kui lapsed haiged, siis ikka mure, et kas töö tehtud saab. Ja kui ma tööl olen, siis vahel unustan lapsele helistada ja küsida, kuidaskoolisläks-teeomalesööksoojaks-teeõppimineära. On ju ka veel see päris kõige sisemine mina-mina. Mina-mina, kes mõtleb Liina-mõtteid, loeb, kuulab muusikat, õmbleb, unistab, heegeldab, joonistab. Mina-minaga sain ma eriti sõbraks siis, kui Ottoga kodus olin. Siis mahtus mina-mina töö-mina asemele ja õudselt tore oli. Kohe kolm aastat oli tore. Selle üle jääb vaid rõõmustada, et see aeg nüüd jälle tuleb. Ja ma saan tolmu ära kraamida oma mina-asjadelt. Sest mina-mina on nüüd mõni aeg peidus olnud.
Imetlen naisi, kes suudavad kõik need minad korraga ära endasse mahutada. Mul seda veel harjutada vaja. Aega on ju kõigil sama palju. Äkki ma magan liiga palju :D
Elagu mina-mina! Mulle hakkab tunduma, et ma olen ikka paras skiso.
Te meeltite mulle kõik. Kõik Liinad.
ReplyDelete