Linnud...

... - Täpi Ottole ja Ruudu Raelile. Nuku on Moonale. See oli vahepeal Linda nukk. Õmblesin talle karupüksid ja kampsuni. Suurest roosast kampsunist.

Aga sellest pole midagi, et mul enam nukku pole, keda riidesse panna. Mul on ju Siim :)

Kaks pärlit....

... suvises raamatukuhjas, mida neelan. Esimene neist Daniel Glattauer -“Hea põhjatuule vastu”. Raamat, mis alguses kuidagi venis ja kahtlane tundus, aga siis täiega end käima tõmbas. Lõpu lugemine oli eriti kiire ja põnev. Raamat e-kirjades kahe võõra vahel. Võõra, kes peagi pole enam üldse võõrad. Ja samas... Ilus ja pisut kurblik raamat. Kerge, aga mõtlemapanev. Hea.

Teine raamat, see on küll väga rõõmus lugemine. John Humphrys ja Christopher Humphrys - "Sinine taevas ja mustad oliivid". Isa ja poja armastus Kreeka vastu ja kõik see hullumeelne, mille nad seal üle on elanud üht maja ehitades. Tänud Kuku raadiole, kes seda kunagi natuke ette luges ja huvi tekitas. Pööraselt naljakas. Mõtted kiskusid pidevalt aastataguse Kreeka reisi peale. Või siis praeguse Kreeka kriisi peale. Täiesti arusaadav, miks nad seal kriisis on, kui nad sellised on :) . Tekkis igatsus sinna jälle minna. Isegi Alar hakkas seda lugema ja itsitama. Me haru-haru-harva loeme ja naudime samu raamatuid. Soe soovitus.

Otto tegeleb viimasel ajal pidevalt audiolugemisega. "Sirli, Siim ja saladused". Sepo Seeman loeb seda ikka pagana hästi. Kuigi päevas ühte ja sama juttu nii palju kordi kuulata hakkab peagi end minu jaoks vist ammendama. Siiamaani on ikka naljakas. Otto kavatseb need vist pähe õppida, nii palju peab ühte ja sama plaati kuulama. Täna hüppas batuudil ja ise rääkis: "Montööre oli kaks, üks paks ja vuntsidega, teine kõhn ja prillidega" :D

Kohe hakkan lugema Nick Hornby "Julia, alasti." Ei, täna ei jaksa. Ust värvist puhastada ka ei jaksa. Krimkat vaadata ka ei jaksa. Uni kõlab hästi.

Ahjaa, Siim sai ju eile 2-kuuseks ja ta on praegu sama suur, kui Otto 3-kuuselt. 6,7 kg ja 61 cm. Hiiglane. Loodetavasti ka ajumahult :) Ta on nüüd ka täiesti sotsiaalne, naeratab ja koogab. Hullupööra nunnu ikka.

Õnnelik päev...

...meie kodumaale! Täpselt 20 aastat tagasi täna olime Tõnisega džuudolaagris. Olin väiksena päris isamaaline laps. Kirjutasin luuletusi isamaast ja köitsin need ka illustratsioonidega raamatuks. Õppisin omaette pähe laulu "Eesti lipp" laulu sõnad. Hümni ajal nutsin salaja. Minu lapsed võtavad vabadust ilmselt tunduvalt iseenesestmõistetavamalt. Mul on hea meel, et olen näinud sellist aega, nagu siis oli. Kui ma väike olin. Palju õnne meile väikestele eestlastele!

Aga Siim saab nüüd värvilisi unenägusid näha :) Oma värvilises voodis. Väikeses linnas. Kollases majas.

Mida ma vajan?

Lihtsalt niiiii hea.... Michael Jacksoni õepoeg.

Sügisetunne ja õunamoos

Kuna Siimiku uned on rohked, aga napid ja sülelembesed, siis palju ma pole ette võtta saanud. Aga midagi ikka. Näiteks pisut õunamoosi ja vannitoaust lihvinud.

Alar võttis esiku ette. Väike iluravi kulub ära. Ja aknad vajavad hädasti pisut ravi ja hoolitsust. Suure vihmaga lasevad lausa läbi. Rääkimata sellest soojakaost talvel.

Sügisetunne on. Mulle see meeldib. Ilm on mõnus, pole palav. Ja see magus õunalõhn - nomaeivõi. Sügisetunne on alati pisut kurb ka. Aga kuna ma ise enam koolis käima ei pea :DDDDD, siis on see ikkagi pigem ilus kurbus. Rasmus eriti kooli ei oota :D Suvisest kohustuslikust lugemisest luges ta läbi kõige lühema raamatu. Pole raamatuinimene, nagu ta ise väidab. Eks tal aega ümber mõelda küll ja küll. Me Alariga loeme. Alar oma teise maailmasõja teemalisi raamatuid ja mina ilusat ilukirjandust. Viimati lugesin Hanif Kureishi "Gabrieli andi". Häid raamatuid võib ikka teist korda lugeda. Otto jälle teeb ristsõnasid. Siim aga tegeleb ornitoloogiaga ja vaatab oma linde.