Juuli on täiuslik kuu. Ilm on võrratu, lilled imelised. Mulle pole vist juuli kuu kunagi nii väga meeldinud, kui sel aastal. Minu maitse järgi suvi. Jahe ja vihm. Las aga tuleb. Soe päike. Las aga tuleb. Külalised. Las aga tulevad. Herned. Aga palun. Jaaaa!
Hernestega on nii, et meil on suhkruherned. Vanaema keelas poistel neid võtta, kuna pole paksud ja on toored. Poisid siis ahne näoga nillisid ümber hernheki. Ja voila - täna mu tädi ütles, et neid süüaksegi koorega ja ei peagi paksud olema. :)))))))) Jess!
Otto ja Siim said üleeile Paralkepas suplemise eest tänutäheks suured ja valusad kublad. Vetikatest. Mul jäi vaid üle õnnelik olla, et sarlakid polnud :D
Ja siis need sipelgad. Mustad sipelgad. Ok. Nemad ei ole toredad. Viimaste päevade jooksul üritavad nad erinevate aukude kaudu mu maja vallutada. Võtsin südame rindu ja hakkasin kurjaks süütute putukate vastu, kes seni on minu silmis töökuse sümboliks olnud. Sõdisin nendega ebavõrdselt tasandilt. Kaneeliga, juukselakiga, puhastusvahendiga. Näpuga. Tomuimejaga. Õues on ka kõik kohad nende munasid täis. Totrad tüübid.
