I Think It's Going to Rain Today

Üks kaunis Randy Newmani laul aastast 1968, mida on esitanud väga-väga paljud lauljad. Kuulasin täna neist tervet hunnikut ja minu lemmikuks osutus Peter Gabrieli versioon. Esimesena kuulsin seda kunagi Dusty Springfieldi esituses ja see võitis mu südame. Norah Jonesi esitus oli ka päris kõrvamööda. Ja UB40 omapärane. Heas mõttes.
Selline kurb ja ilus laul. Kirjutatud on see mõeldes kodututele. Aga seda kurbust ja irooniat võib minu meelest vabalt ka laiemaks mõelda.

Jänesed. Vabalt.

 

 

 

 

 

Film

The Five-Year Engagement - see oli väga lahe film! Lihtsalt niiii lahe. Järjest paremaks filmi jooskul läks. Eriti lõpus.

Augustis oli ...

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

... igasuguseid asju. Toredaid ja mittetoredaid. Äkilised palavikuga haigushood ei olnud toredad. Aga poistelaager, oma aia vahetuskirbukas, Tallinnamaal käimised, lilled, marjad, armsad sõbrad olid väga toredad. Otto avastas enda jaoks jalkatrenni ja ei teinud muud, kui kõksis. Kõik lilled said seda tundma :)

Kui Alari esimene lestakuivastus läks aia taha, siis teine kord õnnestus. Head kalad said.

Tants läbi elu

Tantsuga läbi elu


Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa

Ma selles suures ilmas tantsuga minna soovin,
see on mu võimalustest ainuke, hea.
On üksnes see mu tunne, millega samme proovin –
ja nõnda sellest tantsust üksi ma tean.

Ma tantsin, tantsin, tantsin,
ja õnnest naeran, nutan,
kui sellelt reisilt võtan
nii suure rõõmu ma.
Siis tantsin, aina tantsin,
mis targemat võiks teha,
kui minna, jälle näha,
mis leian sellelt suurelt teelt.

Ma tantsus leian kaitset, kurjale vastu seisan,
kui jõud on otsas, tantsin loojangu eel.
Ma suurel reisil värvid, muusika kõikjal leian,
jääb sellest tantsust maha sätendus teel.

Ma tantsin, tantsin, tantsin...

Maailm mu ees nõnda kiirelt möödub, ma tean,
et siin saan olla vaid hetke, mis kingitud.
Ja et mul aega on vähe, ruttama pean,
siis võtan maailma ainult kui üllatust.
Tants annab kiiruse näha kingitust seal,
kust teised mööduvad, näha ei soovigi.
Ja kui kord siin ilmas kahjuks lõpeb mu aeg,
siis astun tundmata öösse tagasi.

Ma metsas hõljun tasa, tuhandeid hääli tunnen,
kui tantsin, kuulen, kuidas kasvavad puud.
Ma nähtamatu reisi saladust hästi tunnen
ja suudan lennata kui sügisetuul.

Ma tantsin, tantsin, tantsin...

Kui ainult õpiksid tantsima kaasa,
siis ühel päeval ehk reisi me teeksime koos...


Lihtsalt võrratu laul. Imelised sõnad. Lapsepõlvelaul. Just raadiost kuulsin ja see tegi mind nii õnnelikuks. Tuletas meelde, kui palju muusika emotsioone mõjutab. Ja mälus head ja paremat või ka halvemat kraami välja otsida suudab. Ja kui erinevalt üks muusika erinevatele inimestele mõjuda võib. Ja kui lihtsalt geniaalne see on. Minu musikaalsus asub igal juhul kõrvade vahel.

Blogidieedi lõpp

Viimane aeg dieet lõpetada, muidu sureb mu blogi veel nälga. Aga liiga palju ei saa kohe korraga blogida, muidu tekib veel üleblogikaal.

Täna on uskumatult vaikne. Meie kodus kella 12 kohta keset päeva. Suured poisid on koolis ja lasteaias.

Suvi lastega on loomulikult tore ja vahva ja maailma kõige parem. Aga. Ka väsitav. Nagu ma suve alaguses kartsin, kulus päris palju energiat oodatule. Üks peamisi lauseid, mida üks ema oma lastele suvel ütleb ei peaks ju olema : "tulge nüüd arvutist ära" või "sinu tänane arvutiaeg on täis". Oli ka selliseid lauseid "Otto, sa pead muud ka sööma, kui juustuvõileibasid" või "poisid, ärge kakelge." Õnneks oli ka selliseid lauseid: "küll täna ON ikka tore päev", "te olete niiii head lapsed", "küll sa Otto oled osav jalgpallimängija" või "nii hea, Rasmus, et sa muru ära niitsid". Üks Karlssonikujuline ingel võiks mu õlal istuda ja ütelda vahel "Rahu, ainult rahu". Mul endal see alati meeles pole.

Suvelaadne toode on läbi. Mul väga kahju pole. Sügis on ka vahva. Mis siis, et kütma peab hakkama ja paksudi jopesid kandma. Nüüd kus ma enam koolis käima ei pea. Minu jaoks hakkas tiksuma ka viimane kodune aasta. Siimu-aasta. Siimu-aastad on head aastad. Sest Siim ise on nii hea. Siimust teinekord pikemalt. Pilte teinekord pikemalt. Tegemistest ja käimisest teinekord pikemalt.

Kõrvits on poekõrvits ja läks minu omasid narrima. Et nad niiii väiksed on. Lapserusikasuurused.

Juuli. Täiuslik juuli.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Juuli on täiuslik kuu. Ilm on võrratu, lilled imelised. Mulle pole vist juuli kuu kunagi nii väga meeldinud, kui sel aastal. Minu maitse järgi suvi. Jahe ja vihm. Las aga tuleb. Soe päike. Las aga tuleb. Külalised. Las aga tulevad. Herned. Aga palun. Jaaaa!

Hernestega on nii, et meil on suhkruherned. Vanaema keelas poistel neid võtta, kuna pole paksud ja on toored. Poisid siis ahne näoga nillisid ümber hernheki.  Ja voila - täna mu tädi ütles, et neid süüaksegi koorega ja ei peagi paksud olema. :)))))))) Jess!

Otto ja Siim said üleeile Paralkepas suplemise eest tänutäheks suured ja valusad kublad. Vetikatest. Mul jäi vaid üle õnnelik olla, et sarlakid polnud :D

Ja siis need sipelgad. Mustad sipelgad. Ok. Nemad ei ole toredad. Viimaste päevade jooksul üritavad nad erinevate aukude kaudu mu maja vallutada. Võtsin südame rindu ja hakkasin kurjaks süütute putukate vastu, kes seni on minu silmis töökuse sümboliks olnud. Sõdisin nendega ebavõrdselt tasandilt. Kaneeliga, juukselakiga, puhastusvahendiga. Näpuga. Tomuimejaga. Õues on ka kõik kohad nende munasid täis. Totrad tüübid.

Neli nunnut

 

 

 

 

 

 

Tänu Egele tegin.