Lapsepõlve pidupäevakook

 

Kook, mille tegemine oli lapsepõlves sündmus ise. Ema oli alati pabinas, kas see beseeosa tuleb välja või ei. Vahel vajus kokku, aga maitsev oli ikka. Retsept oli mul ema poolt kirja panduna nääripeo kutsele, aga leidisn selle tänapäevasemate koostismõõtudega siit . Pisut muutsin jahukogust.

Linnupiimakook
Põhi:
6 munakollast
150 g võid
250 g jahu
250 g hapukoort
200 g suhkrut
1 tl soodat
4 spl mõrukakaod
Kate:
6 munavalget
2 spl suhkrut
vaniljesuhkrut

Glasuur:
100 g hapukoort
100 g võid
4 spl mõrukakaod
6 spl suhkrut

Munakollased eraldada munavalgetest. Munakollased vahustada suhkruga, lisada hapukoor, jahu, sooda, kakao ja kõige lõpus eelnevalt sulatatud või. Küpsetada põhja eelsoojendatud ahjus 200 kraadi juures 15-20 min. Samal ajal, kui põhi valmib, vahustada munavalged suhkru, vaniljesuhkruga kõvaks vahuks. Kui põhi on valmis saanud, jahutada ahi 100 kraadini, asetada põhjale munavalge ja küpsetada 100 kraadi juures 5 min. Glasuuri valmistamiseks kuumutada kastrulis hapukoor, kakao ja suhkur, lisada või ja kuumutada kuni või on sulanud. Asetada glasuur koogile ning panna jahedasse ruumi veidikeseks ajaks.

Nämm-nämm!

Piparmündisiirup

 

 

 

 

 

Tegin piparmündisiirupit. Liitri vee ajasin keema, kallasin kuhjale pestud piparmündilehtedele peale. Seisis kane all kuni jahtumiseni. Siis keetsin selle "teevee" kilo suhkruga 15 minutit tasasel tulel. Villisin. Päris magus sai. Võiks olla rohkem piparmündi maitset. Poes müüdaval siirupil on tugevam piparmündi maitse, aga see pole muidugi nii puhas ja on mingeid lisapudinaid sees. Hea on ikka. Kakao sisse näiteks.

Siim (Siimotška, nagu ütleb vanaema Kersti) on nüüd 11-kuune. Kõndimine on päris ladus, kuigi lõpeb enamasti ikka istuli. Tunneb järjest rohkem asju ära. Lamp on ainuke meile arusaadav sõna. See on talle ilmselt väga oluline. Hetkel on ta jälle pisut nohune. Talle meeldib asju igasugu kohtadesse sisse pista. Öine magamine on minu jaoks päris kurnav. Mõnel ööl parem, mõnel mitte. Rõõmsameelne inimene on ta. Kui tal just paha tuju pole :) Hellik ja kallistaja on ta ka. Päeval magab kaks korda. 30 minutit kuni tund. Harva kauem.

Rabarberi ja kõrvitsa ühinemine.

 

Täpselt nagu koit ja eha, kes kunagi ei kohtu. Aga jah, imede ime, kõrvits kohtus rabarberiga. Viimane kõrvits sügavkülmast esimese noore ja värske rabarberiga peenralt. Minu muffinites. Läbisaamine oli hea. Nüüdseks minevik.

Kiikuda saab nüüd ka õues. Nagu näha, on kiigepuul ruumi ka sõbrale. Kiikumiskorra ootamine on ju teatavasti väga raske.

Rabarber, mu arm.

 

Ma juba ootan sind. Head ja paremad mõtted juba ootamas.

Köögis

Miks inimesed söövad saia vahukoorega? Ei tea. Aga ikka söön. Võistluslikku momenti, et kes päeva jooksul kõige rohkem sööb, pole ma õnneks kunagi kogenud. Aga tean, et osad on :)
Nädalavahetusel sain proovida, et söetabletiga saab tordi peale joonistada! Seda õigemini enne vees lahustades. Ühtlasi sain teada seda, et on olemas 6-kuuseid, kes pool tundi rahulikult süles istuvad :DDDD
Täna sain teada seda, et ega trikiga ei õnnestu last salatit söögi sees sööma meelitada. Juhul muidugi et see laps on Otto :)
Tittede esmaabikoolitusel sain aga teada, et on olemas hea asi haavavõrk, mida pannakse sideme/plaastri alla. Siis ei kleepu see haava külge. Sobib ka põletuse sidumiseks. Ning et põletuse korral on kõige valutum lapsele põlenud kohale külm ja märg rätik panna ning seda iga minuti tagant vahetada. Ja seda ka, et musta haava on lubatud seebi ja puhta kraaniveega pesta.
Elagu uued teadmised!

Jänes Juul on adopteeritud. Seoses Kristiina sünnipäevaga. Las möllab seal ministeeriumis. Paneb ehk midagi tarka kosmoseuuringutest kõrva taha :)

Ooooo, karask!!!

.... Kus oled olnud kogu mu elu? Alar on juba aastaid rääkinud mingist müstilisest karaskist, mis pidavat nii hea olema. Ei osanud ma miskit arvata. Aga vot eile oli tunne, et seekord ei peaks odrajahu pakki raisku laskma nagu eelmisel korral, kui see aegus. Tegin eile kohupiimakaraskit. Sai kohe otsa. Tegin täna uue. Ohtrate köömnetega. Kurjatult hea.

Põhiretsept, millele võib ju mida iganes juurde panna:
Odrajahu-kohupiimakarask
200g kohupiima
2dl piima
1 muna
2dl odrajahu
1dl nisujahu
1tl söögisoodat
1tl soola
1spl suhkrut
2spl õli

Sega kohupiim piima, muna, soola ja suhkruga. Sega jahud ja sooda ning lisa taignale. Viimasena lisa õli. Vala vormi ja küpseta 175 kraadises ahjus u. 35-40 minutit.

Siimu jaoks ostsin täna raamatu "Esimesed ampsud".

Mõni asi raamatus tekitas küll küsitavusi, aga kuna seadsin endale eesmärgiks normaalselt toituv laps (erinevalt Ottost), siis mõningane nõu kulub ära.

Siim on jõudnud ajajärku, mil kiiver marjaks ära kuluks. Iga päev ikka käib pikali. Teen süüa, lähen vannituppa, pesen käsi, võtan riiulist midagi. Kohe on väike inimene jala küljes püsti. Tooli all hakkab end püsti ajama. Selge see, et ei mahu sinna püsti seisma. Paras pasun käib pidevalt :) Aga ikka iga päevaga terasem ta. Paneb imestama, kui nupukaks saab üks inimene nii lühikese ajaga muutuda. Ilmselt üllatuvad oma laste peale ka need, kellel juba kümme last :D

Teki tegime Egega kahepeale. Julia pisilasele. Ja jep, see pastakatriip ei tulnudki esimese pesuga päris ära, Ege :PPPPPPPPP Arvan, et teisega juba tuleb.

See laual on üks kaunemaid Eesti lugusid, mis viimasel ajal raadiost kuulnud olen. Peale Lenna laulu muidugi :) Nii siiras ja ilus. Südamesse läks. Pehk ja Bonzo "Musta varju saatel"Bonzo&Pehk - "Musta varju saatel"

Uus armastus

Nii. Nüüd on see ametlik. Ma armastan kõrvitsat. Kus sa küll terve mu elu olnud oled?

Täna tegin maailma parimat kõrvitsapüreesuppi. (Isegi Alar ütles, et kõrvitsa supi kohta VÄGA hea. Isegi selle pärast, et ta on juurviljasuppide suhtes skeptilise maailmavaatega) Ja niiiiii head kõrvitsakeeksi. Pealegi avastasin, et kõrvitsaseemneid ei peagi kestadest koorima, vaid neid saab soola ja tilga õliga ahjus röstida ja süüa koos koortega. No ma ei tea kohe. Aga ma tean seda, et järgmisel suvel kasvab minu aias ka see jumalik ümar olevus. Aitähh internetile ja toredatele toidublogijatele ka. Kust ma need ideed kõik muidu saaksin....

Muahh, kõrvits!

Siimik jälle nohune. Viimasel ajal ka tigedapoolne, nagu vaevleks igavuse käes... Tahaks olla püsti või kõhuli või istuli ja kuidagi teisiti kui ta parasjagu on. Õhtuti on uinumine ka pisut keerulisem, kui kuu aega tagasi. Aga see, millise naeratusega võib üks inimene hommikuti ärgata, on küll imetlusväärne.

Sügise kingitused

Mulle tundub, et alles nüüd, 30-aastaselt hakkan ma kõrvitsaga sõbraks saama. Elu aeg on see kuubikuline kõrvitsasalat äädikaga pinnuks hamba vahel olnud. Bljäka mu meelest. Aga nüüd, tadaaaaa, kui ilusat kollast ja pehmet saia sellest saab. Milline jumalik värv kõrvitsapüreel. Hakkamist täis plaanin teha kõrvitsasuppi ja kõrvitsakooki. Kõrvitsa kasvatamise au läheb armsale ämmale.

Õunamahlast ma ei hakka rääkimagi. Umbes 100 liitrit. Au selle eest läheb suures osas Alarile, kes nagu uni oma õunamahlaisuga ringi käis. Organiseeris õunad, pressi ja keetis ka nii et vähe polnud. Keetsin mina ja keetis minu ema ka.

Ebaküdoonia suhkrusiirupis on minu jaoks armas ja nostalgiline maius, mis alati Nuia vanaema Elga meelde toob. Igatsen ta järele. Vanaema istus õhtuti köögilaua taga, sõi võileiba ja jõi teed ebaküdooniaga ning luges lehti ning kuulas Vikerraadiot. Kass Albert ajalehe peal. Kapis olid kommid ja laual vakstu all tähtsad asjad. Laual suur ajalehehunnik.

Siim kasvab vist küll tundidega. Alles eile ei olnud ta ju nii suur. Mini-Baruto :) Nunnu Michelin.

Kreegimoos...

... on kõige tüütum moos tegemiseks ever. Mahl on väga hea! Moos aga väga tugeva mekiga. Järgmisel korral teen ainult mahla.