Kallis lumi!

Oleme viimaste lumiste aastate jooksul taas sõpradeks saanud. Tänu sulle meeldib mulle nüüd isegi talv pisut rohkem. Sa oled väga tore. Puhas ja ilus ja valge. Kõik mustad asjad tunduvad ilusamad. Pidulik ja ilus on, kui sa maas oled. Kui sa sajad. Helvestena. Helge lausa. Tänu sulle. Sa kahtlemata meeldid mu lastele. Nagu mulle, kui ma laps olin. Väga. Aga ok. Vaata nüüd pisut kalendrisse, eksju. Järgmisel aastal kohtume jälle! Sinu Liina

Tore leid raamatust

 

Raamat lapsepõlvest ja vanavanaema Armilde mõmmi!  Priit Rea pildid on ilusad.

Kallis kevad,

 

tule ruttu, ma ju armastan sind!

Film

The Five-Year Engagement - see oli väga lahe film! Lihtsalt niiii lahe. Järjest paremaks filmi jooskul läks. Eriti lõpus.

Blogidieedi lõpp

Viimane aeg dieet lõpetada, muidu sureb mu blogi veel nälga. Aga liiga palju ei saa kohe korraga blogida, muidu tekib veel üleblogikaal.

Täna on uskumatult vaikne. Meie kodus kella 12 kohta keset päeva. Suured poisid on koolis ja lasteaias.

Suvi lastega on loomulikult tore ja vahva ja maailma kõige parem. Aga. Ka väsitav. Nagu ma suve alaguses kartsin, kulus päris palju energiat oodatule. Üks peamisi lauseid, mida üks ema oma lastele suvel ütleb ei peaks ju olema : "tulge nüüd arvutist ära" või "sinu tänane arvutiaeg on täis". Oli ka selliseid lauseid "Otto, sa pead muud ka sööma, kui juustuvõileibasid" või "poisid, ärge kakelge." Õnneks oli ka selliseid lauseid: "küll täna ON ikka tore päev", "te olete niiii head lapsed", "küll sa Otto oled osav jalgpallimängija" või "nii hea, Rasmus, et sa muru ära niitsid". Üks Karlssonikujuline ingel võiks mu õlal istuda ja ütelda vahel "Rahu, ainult rahu". Mul endal see alati meeles pole.

Suvelaadne toode on läbi. Mul väga kahju pole. Sügis on ka vahva. Mis siis, et kütma peab hakkama ja paksudi jopesid kandma. Nüüd kus ma enam koolis käima ei pea. Minu jaoks hakkas tiksuma ka viimane kodune aasta. Siimu-aasta. Siimu-aastad on head aastad. Sest Siim ise on nii hea. Siimust teinekord pikemalt. Pilte teinekord pikemalt. Tegemistest ja käimisest teinekord pikemalt.

Kõrvits on poekõrvits ja läks minu omasid narrima. Et nad niiii väiksed on. Lapserusikasuurused.

Kingakarbimuuseum

 

 

 

 

 

 

Kui ma laps olin, viis isa mind tihti muuseumisse. See oli nii põnev maailm. Vanad asjad paeluvad mind praegugi. Vanad tassid on palju põnevamad kui uued. Vana mööbel palju kõnekam kui uus. Oma lugu. See on lihtsalt ime, et ise ka muuseumimaailmas töötada saan. Hetkel kodus olles, tegin omale oma muuseumi. Kingakarbimuuseumi. Vanade, katkiste, kulunud, mulla ja seina seest leitud pisividinatega, mis meie vana maja ajalugu kannavad. Minu jaoks on see lugu, mis nende asjade taga, muidugi saladus. Aga ma ju võin ette kujutada. Mida nende kääridega lõigatud on, mis rohi on olnud selles pudelis, kuna ust selle võtmega lukku on keeratud, mis otstarbega see põnev kuju oli, kust see kild pärit oli..... Lihtsalt niiii põnev. Loodan, et Kalda Tänava Kingakarbimuuseum veel midagi põnevat leiab. Ressursid on muidugi piiratud ... :)

Batman

Tadadadaaaaa - bätmääään...... Minu selle suve ametlik lemmikjäätis! Mõelda vaid, piparmündi shokolaadiglasuuriga pulgajäätis. Lõpuks ometi.

Issi, kuhu me lähme?

Jean-Louis Fournier raamat "Issi, kuhu me lähme?". Pagana hea lugemine. Teemal puuetega lapsed. Või siis teistmoodi, kui teised, nagu ütleb autor. Või tegelikult - see raamat avab palju enam teemasid. Autor on Prantsuse humorist ja kirjanik, kes kirjutab oma kahest raske liitpuudega pojast. Armastuse ja tumeda-kurva huumoriga. Ega lastega muud moodi ei saagi, kui huumoriga. On nad siis teistmoodi või samamoodi kui kõik teised. Armsad on nad ju ikka. Laste ema nägemus sellest kõigest. Teatavasti on igal vorstil kaks otsa.

1,4 aastat telekapuhast elu...

 

... on läbi. Meie pere teine telekavaba periood lõppes taas kord telekaga. Ega me ise seda ilmselt poleks ostnud, aga Alari isa kinkis. Ju arvas, et ega see üks õige ja normaalne elu pole :)
Nende 1,4 aasta jooksul lugesin ma läbi vist mitu korda rohkem raamatuid kui viimase viie aasta jooksul kokku. On see nüüd seotud telekapuhtusega või mitte, ma ei tea. Jah, kindlalt on. Kui Kastanis elasime, siis ikka õhtuti pugesin diivanile kerra ja vaatasin midagi  telekast. Et ei peaks ise mõtlema ja saaks lihtsalt mõtted vabaks. Praegu olen õhtuti lugenud. Loodan, et suudan seda eelistust endas edasi hoida.

Üks asi on mina, aga teine lapsed ja telekas. Paanilist telekahullust pole õnneks kunagi olnud. Enamasti on telekas ikka kinni. Lahti vaid siis, kui midagi huvi pakub. Pidev taustamüra teleka näol on häiriv. Hommikused multad pole nii hull. Niikuinii on meil vaid vabalevi kanalid. ETV, ETV2, Kanal 2 ja TV3. Pluss imeloom Tallinna TV. Hea, et TV6 ei ole, sest siis tahaks Rasmus sealt kogu aeg mingeid õudukaid ja actonit ja ajukaid komöödiaid vaadata. Ta on selles eas, et armastab filme. Minu meelest tobedaid. Aga ma ju ise ka lapsena olin suur telekavaataja. Filmnet ja RTL ja MTV. Olin MTV-hull. Vaatasin kogu aeg mingeid seriaale ja krimkasid.
Rasmuse lemmikfilmid on Kättemakskontor, Kälimehed, Scooby Doo ja A-rühm. Otto pole suurem asi telekavaataja kunagi olnud. Isegi hommikused multad lähevad tal meelest. Ta pigem vaatab dvd pealt oma lemmikfilme. Tema valik on väike ja pidevalt korduv.

Eks me siis nüüd näe, kui palju me seda vaatama hakkame. Hetkel on kinni. Rasmus, köhaga kodune, istub jalad vannis ja selle asemel, et loodusõpetuse kontrolltööks õppida, mängib oma nutitelefoniga. See on ju tegelikult täpselt sama. Lihtalt ei varjatud, laps istub vaikselt ja tuba pole müra täis. Aga aju tegeleb ikka mingi suvalise mõttetusega. Aghhh, kui raske on olla lapsevanem. Ühelt poolt ma ju saan täpselt temast aru, sest ise olin ka selline. Teiselt poolt pean ma ju suunama teda vaimsele küpsemisele ja arukas olemisele. Pluss kõk see muu. Beebidega on lihtne. Olgu need magamata ööd mis nad on. Jonniiga läheb ju ka ruttu üle... Kui lastel on suurem vanusevahe, siis on see eluolu ikka väga vaheldusrikas :D Nii rõõmude kui murede poolest.

Mu lemmik jaapanlane

Haruki Murakami - kas ei kõla see nimi mitte maagiliselt ja kenalt. Nagu murakamoos :) Kirjutab täpselt sama hästi kui kõlab. No ikka niiiiiiiiiiiiii hästi. Ta on metsikult produktiivne kirjanik. Mina olen lugenud vaid tema eestikeelseid teoseid ja neid on olnud kõigest neli: "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest", "Norra mets", "Kafka mererannas" ja nüüd see - "Elevant haihtub". Kõik on mulle vägaväga meeldinud. Elevandi raamat on lühijuttude kogumik. Lühijutud on minu meelest nagu narrimine, alustad - juba läbi. Seega need mind väga ei haara. Viimane lühijuttude kogumik "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last" Ljudmila Petruševskajalt jäi mul lausa pooleli. Esimine jutt oli hea, edasi muutus tüütuks. See raamat haaras. Esimesest jutust peale. See oli nagu India käsitsivalmistatud klaashelmestest kee. Kõik erinevad ja ilusad. Murakami lugudes on ikka midagi kiiksuga, midagi veidrat. Võibolla see mulle meeldibki. Raamatu kohta võib lugeda veel Sehkendaja blogist. Ja kas jaapanalsed tõesti joovad nii palju õlut nagu tema raamatute tegelased?

On see normaalne?

Jah, kahjuks on kõik looduses toimuv normaalne. Tema normid on lihtsalt väga laiade piiridega. Mitte et see minu suure kevadearmastusega klapiks. Ilmselt on isekas olla rahul ainult ilusa, päiksepaistelise ja sooja ilmaga. Parem et olen hetkel tänulik hoopis selle eest, et meil tsunaamisid, maavärinaid ja üleelusuuruseid uputusi pole.
Ikkagi, elaku kevad ja päike!
Ja lihavõttejänesed. Kõige selle sügavama tähendusega selle taga.

3 head asja

Kolm head asja, mida viimasel 2 nädala jooksul kogenud olen.
Punkt 1. Film - "Departures"

Imekaunis ja jaapanlikult stiilne film surmast, armastusest, andestusest, igatsusest ja surmakommetest Jaapanis. Peategelaseks noormees, kes ühes Tokyo orkestris tšellot mängib. Peale orkestri pankrotti minemist naaseb ta oma naisega väikesesse ja kaugesse kodulinna. Tööd otsides satub ta ühte matusetalitlusfirmasse. Juhtub nii, et see koht ongi tema jaoks õige. See firma tegeleb väärika ja ilusa lahkumineku pakkumisega surija perele. Pere ja sõprade silmis see just puhas ja korralik töö pole. Aga nagu ikka, on kõigel põhjus ja mõni tee õigesse kohta on pikem kui teine. Tõeliselt kaunis film. Vaatasime Alariga eelmisel aastal palju filme, aga nii kaunist teist ei tulegi kohe meelde.

Punkt 2. Raamat - Kurt Vonnegut "Ürgpimedus"

Oma senise elu olen suutnud elada ühtegi Vonneguti raamatut lugemata. "Tšempionide einet" küll üks kord alustasin, aga polnud õige hetk ja ei haakunud ma sellega. Aga "Ürgpimedusega" haakusin küll ja väga hea lugemine oli. Juuditeema on üldse viimasel ajal kuidagi tihti lugemisnimekirja sattunud. Seekord siis jällegi hoopis teisest nurgast. Tegelaseks Saksamaal elav ameeriklane, kirjanik, kes oma avaliku natsimeelsuse pärast palju vaenlasi kogunud on. Ja keegi ei tea, et ta ameeriklaste spioon on. Väga peene ja musta huumoriga teravmeelne raamat inimlikkusest ja inimeseks olemisest.

Punkt 3. Lauamäng - "Lõbusad sellid".

Kuna Otto ja Rasmus suured lauamängusõbrad on, siis on rõõm, kui vahelduseks ka midagi uut mängida saab. Ja selleks, et lapsed arvutis ei oleks, on meile kui lapsevanematele kohustuseks pidevalt mängida ja mängida :D Alar teeb seda suurema hea meelega kaui mina. Mitte, et mulle ei meeldiks mängida, aga lihtalt mitte niiii tihti. Tänu Siimule viilin vahel eemale ;P Aga see mäng pani mind ka põrandal roomama ja laulma ning hüppama. Lõbus mäng :) Just meie kraadede vanusele paras. Ehh, Siim muidugi välja arvatud :DDDDD

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba
rohkem kui pildivihku
rohkem kui linnukest pihku
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin
oh, kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!

Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos
tõesti mu südame ligi
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema ütles aknast:
"Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa
sööma".

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike
ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast
käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad -

ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.

Ma ei osanud küsida, kosta
ega sõnadega kurta.
Ma ei lasknud end lohutada.
Ema lubas osta
uue varju, mis on veelgi kenam.
Uut aga,
uut
ma ei tahtnud enam.

Betti Alver

Viimane märkus kõrvitsast

Eilsele lisaks, et meie Otto, maailma valivaim sööja, kõige pirtsakam söögiinimene, isegi tema sõi kõrvitsasuppi ja kiitis, Rasmusest rääkimata, tema hiilis veel õhtul hilja kööki lisa otsima ja vanaema jäigi ilma, sest Alar sõi viimase portsu salaja ära :D

Ja tänane kõrvitsasai tuli veelgi parem. Ok, ma ausõna rohkem enam kõrvitsast ei räägi.

Aga seda, et vaatasin täna poole silmaga teist korda filmi "The Notebook". No nii ilus ikka, vana kooli romantika. Täna on Siimul ka rõõmsam päev, nohu hakkab järele andma.

Unistuste väljamõtleja

Raamat, mis on just täpselt nii veider, segane ja hull, et mulle vägaväga meeldida. Maagiline realism Angolast. Jutustajaks on raamatus geko. Peategelaseks albiino Felix Ventura, kes inimestele minevikku müüb. Väljamõeldud sugupuid, sugulasi ja minevikku. Alguses pisut segane raamat, aga mida edasi, seda põnevamaks läks. Lühike, liiga lühike. Terane. Hea. Selline raamat, mille ka ma peale raamatukogust laenutamist ja läbilugemist endale oma riiulisse paneksin.

"Minu Itaalia" ja "Minu Hispaania" olid ka väga põnevad lugemised. Sellised, mida on huvitav ja ka hariv lugeda. Igasugu põnevaid asju sai teada Itaalia ja Hispaania kohta, mida turismiteatmikest ei loe. Näiteks kohaliku haridussüsteemi, noorte elu ja kohalike olude kohta. Ajaloost ja kokandusest muidugi ka. Ja sellest, mismoodi on Eesti tüdrukule maandumine keset vahemereäärset suguvõsa ehk siis armumine kuumaverelisse Itaalia või Hispaania mehesse.

Toiduteema...

... on viimasel ajal meie peres eriti au sees teema olnud. Seoses sellega, et Otto midagi süüa ei taha ja südamearst Alaril söömist rohkem jälgida soovitas ja seoses sellega, et mul nüüd jälle aega on vaaritada ja mässata. Nüüd sööme sealiha vähem ja kanaliha ja juurvilju rohkem. Minu poolest võikski kogu aeg juurikaid, riisi ja kana süüa. Alar oli see, kes enne kogu aeg sealiha ja eriti praetuna tahtis. Õnneks sai arsti juures pisut mõistust pähe :) Õhtuti ikka hiilib külmkapi juurde ja nokitseb... :D Ja Otto, no temast ei räägi ma üldse. Tegin eile tema soovi järgi hakklihakastet (ainuke kaste, mida ta sööb), tegin eile pärislihast ise hakkliha ja puha. Rumala peaga lasin läbi hakklihamasina ka väikese porganditüki ja no ta muidugi nägi ta selle ära ja ei nõustunud seda sööma enne, kui tükid välja nokitud. Ja siis ka suutäie võttis. Tema sööks kogu aeg ainult pelmeene. Nende ise tegemine ju ka suur mässamine. Ja poe omad ju kräpp.

Enamasti ongi nii, et teen süüa, meie Alariga sööme kõike, Rasmus peaaegu kõike ja Otto ainult kartulit ja supileent. Või paljalt praetud lihatükke. Riisisöömise on ka ära unustanud. Õnneks armastab ta tatart ja putru. Juurvilju sööb toorelt ka veel kuidagimoodi. Puuvilju hea meelega. Ja siis muudkui loen igalt poolt, kui tähtis see söömine lapsele on. Ähhh..........

Ja magusat armastame kõik ilmselgelt liiga palju. Aga kui juba, siis ikka eriti head :D Seni kuni poisid Solarises Lotte vaatasid sain mina Siimuga oma lemmikkohta Tallinnas külastada. Apollo. No ma ei või, kui hea pood see seal ikka on. Seal taga on mõnusad korvtoolid, kus Siim ka süüa sai. Lattest rääkimata. Kunstiraamatuvalikust ammugi siis mitte... Lahkusin sealt ilusa koogiraamatuga "Koolibri koogiraamat". Tõesti ilus ja hea raamat. Seal on kuulsa Londoni Hummingbird Bakery kondiitriäri kookide ja muu magusa retseptid. Tegin banaanikeeksi ja muffineid. See keeks oli tõesti nämm. Jõulumaitsega.

Seenel pole olnud võimalust käia mujal kui turul :) Mina kuulun kukeseeneusku inimeste hulka. See ju kõige nunnum seen üldse.

Seda ka, et maailma kõige paremad ahjuõunad on nii, et õuna sisse käib rukkileiva-tumeda suhkru-kaneeli puru ja väike tükk võid. Nämmmmmmm.

Midagi oli veel.. Ahjaa, "Söö. Palveta. Armasta" on täitsa hea raamat. Eriti see palvetamise osa Indias. Filmi ma vaadata ei kavatse. Julia Roberts on küll väga ilus, aga näitleb ikka alati ühtemoodi.

Ja lõpuks midagi väga vahvat: isa, kellel on aega ja oskusi oma lastest lahedaid pilte teha! Jason Lee.

Kaks pärlit....

... suvises raamatukuhjas, mida neelan. Esimene neist Daniel Glattauer -“Hea põhjatuule vastu”. Raamat, mis alguses kuidagi venis ja kahtlane tundus, aga siis täiega end käima tõmbas. Lõpu lugemine oli eriti kiire ja põnev. Raamat e-kirjades kahe võõra vahel. Võõra, kes peagi pole enam üldse võõrad. Ja samas... Ilus ja pisut kurblik raamat. Kerge, aga mõtlemapanev. Hea.

Teine raamat, see on küll väga rõõmus lugemine. John Humphrys ja Christopher Humphrys - "Sinine taevas ja mustad oliivid". Isa ja poja armastus Kreeka vastu ja kõik see hullumeelne, mille nad seal üle on elanud üht maja ehitades. Tänud Kuku raadiole, kes seda kunagi natuke ette luges ja huvi tekitas. Pööraselt naljakas. Mõtted kiskusid pidevalt aastataguse Kreeka reisi peale. Või siis praeguse Kreeka kriisi peale. Täiesti arusaadav, miks nad seal kriisis on, kui nad sellised on :) . Tekkis igatsus sinna jälle minna. Isegi Alar hakkas seda lugema ja itsitama. Me haru-haru-harva loeme ja naudime samu raamatuid. Soe soovitus.

Otto tegeleb viimasel ajal pidevalt audiolugemisega. "Sirli, Siim ja saladused". Sepo Seeman loeb seda ikka pagana hästi. Kuigi päevas ühte ja sama juttu nii palju kordi kuulata hakkab peagi end minu jaoks vist ammendama. Siiamaani on ikka naljakas. Otto kavatseb need vist pähe õppida, nii palju peab ühte ja sama plaati kuulama. Täna hüppas batuudil ja ise rääkis: "Montööre oli kaks, üks paks ja vuntsidega, teine kõhn ja prillidega" :D

Kohe hakkan lugema Nick Hornby "Julia, alasti." Ei, täna ei jaksa. Ust värvist puhastada ka ei jaksa. Krimkat vaadata ka ei jaksa. Uni kõlab hästi.

Ahjaa, Siim sai ju eile 2-kuuseks ja ta on praegu sama suur, kui Otto 3-kuuselt. 6,7 kg ja 61 cm. Hiiglane. Loodetavasti ka ajumahult :) Ta on nüüd ka täiesti sotsiaalne, naeratab ja koogab. Hullupööra nunnu ikka.

Sügisetunne ja õunamoos

Kuna Siimiku uned on rohked, aga napid ja sülelembesed, siis palju ma pole ette võtta saanud. Aga midagi ikka. Näiteks pisut õunamoosi ja vannitoaust lihvinud.

Alar võttis esiku ette. Väike iluravi kulub ära. Ja aknad vajavad hädasti pisut ravi ja hoolitsust. Suure vihmaga lasevad lausa läbi. Rääkimata sellest soojakaost talvel.

Sügisetunne on. Mulle see meeldib. Ilm on mõnus, pole palav. Ja see magus õunalõhn - nomaeivõi. Sügisetunne on alati pisut kurb ka. Aga kuna ma ise enam koolis käima ei pea :DDDDD, siis on see ikkagi pigem ilus kurbus. Rasmus eriti kooli ei oota :D Suvisest kohustuslikust lugemisest luges ta läbi kõige lühema raamatu. Pole raamatuinimene, nagu ta ise väidab. Eks tal aega ümber mõelda küll ja küll. Me Alariga loeme. Alar oma teise maailmasõja teemalisi raamatuid ja mina ilusat ilukirjandust. Viimati lugesin Hanif Kureishi "Gabrieli andi". Häid raamatuid võib ikka teist korda lugeda. Otto jälle teeb ristsõnasid. Siim aga tegeleb ornitoloogiaga ja vaatab oma linde.

Hea hea lugemine

Aitähh Siimule, kes lahkesti lugemisvõimalust pakub. Mitmeid häid raamatuid on viimastel kuudel ette sattunud, aga see läks kohe eriti südamesse. Varraku sari Moodne Aeg ikka oskab seda head lugemiskraami valida.

Raamat, pisut kurb, armastusest, üksindusest, hiljaksjäämisest, kaotamisest ja kirjutamisest. Nicole Straussi "Armastuse ajalugu".

Paha

Paha ilm = paha tuju.

Väsimus.

Üldse pole tore.