Siimu eri

Siim on meil täna sünnipäevalaps, 7 kuud ilma näinud. 6 hamba omanik, ok 6. alles nina välja pistmas. 6. hamba tulemine on olnud Hiina piin.
Roomab eluga, sel nädalal hakkas ka käpuli käima. Ajab end kõige võimaliku ja võimatu najal püsti. Muud ta ei teekski, kui oleks püsti. Ajab end püsti ja siis võtab ühe käega mingi asja, paneb suhu ja siis hakkab teisega ka võtma ja saab aru, et see pole nii hea mõte.
Tuju on tal väga kõikuv, ühel hetkel on ta väga rõõmus ja tegus, teisel jälle üsna tõre ja kurblik. Ööd on nagu juhtub, mõnel ööl magab rahulikult ja sööb paar korda, mõnel ööl ajab nagu vurr ringi ja keerab volüümi üles.
Mõnda inimest on ka võõrastama hakanud. Armastab põnevust ja uusi asju. Tema juba ei mängi, kui igav on. Mida suurem kogus perekonda kodus on, seda toredam tema meelest.
Lisatoidu suhtes on Siim skeptiline, kui siis paar lusikatäit moe pärast.
Päevase une suhtes on mul aeg hakata leppima sellega, et kõik lapsed ei peagi magama mitu tundi järjest. Siimule piisab vabalt poolest või maksimum ühest tunnist. Kaks pikemat korda, üks 15-minutine sutsakas õhtul.
10 kilo ja 70 cm. Paras sületäis ilu ja armastust :) Nagu puttod renessansi maalidelt.

Kas on linnukesel muret?

Tänuks putukate ja tõukude söömise ning puude eest hoolitsemise eest teile armsad linnud, mu inspiratsiooni allikad...
Teostus: kõik kamba peale.

Mis päev täna on?

Eks ikka see, mis on peale eilset ja enne homset :) Taaskasutus vanast kalendrist, praktilisest vajadusest tingitud.

3 head asja

Kolm head asja, mida viimasel 2 nädala jooksul kogenud olen.
Punkt 1. Film - "Departures"

Imekaunis ja jaapanlikult stiilne film surmast, armastusest, andestusest, igatsusest ja surmakommetest Jaapanis. Peategelaseks noormees, kes ühes Tokyo orkestris tšellot mängib. Peale orkestri pankrotti minemist naaseb ta oma naisega väikesesse ja kaugesse kodulinna. Tööd otsides satub ta ühte matusetalitlusfirmasse. Juhtub nii, et see koht ongi tema jaoks õige. See firma tegeleb väärika ja ilusa lahkumineku pakkumisega surija perele. Pere ja sõprade silmis see just puhas ja korralik töö pole. Aga nagu ikka, on kõigel põhjus ja mõni tee õigesse kohta on pikem kui teine. Tõeliselt kaunis film. Vaatasime Alariga eelmisel aastal palju filme, aga nii kaunist teist ei tulegi kohe meelde.

Punkt 2. Raamat - Kurt Vonnegut "Ürgpimedus"

Oma senise elu olen suutnud elada ühtegi Vonneguti raamatut lugemata. "Tšempionide einet" küll üks kord alustasin, aga polnud õige hetk ja ei haakunud ma sellega. Aga "Ürgpimedusega" haakusin küll ja väga hea lugemine oli. Juuditeema on üldse viimasel ajal kuidagi tihti lugemisnimekirja sattunud. Seekord siis jällegi hoopis teisest nurgast. Tegelaseks Saksamaal elav ameeriklane, kirjanik, kes oma avaliku natsimeelsuse pärast palju vaenlasi kogunud on. Ja keegi ei tea, et ta ameeriklaste spioon on. Väga peene ja musta huumoriga teravmeelne raamat inimlikkusest ja inimeseks olemisest.

Punkt 3. Lauamäng - "Lõbusad sellid".

Kuna Otto ja Rasmus suured lauamängusõbrad on, siis on rõõm, kui vahelduseks ka midagi uut mängida saab. Ja selleks, et lapsed arvutis ei oleks, on meile kui lapsevanematele kohustuseks pidevalt mängida ja mängida :D Alar teeb seda suurema hea meelega kaui mina. Mitte, et mulle ei meeldiks mängida, aga lihtalt mitte niiii tihti. Tänu Siimule viilin vahel eemale ;P Aga see mäng pani mind ka põrandal roomama ja laulma ning hüppama. Lõbus mäng :) Just meie kraadede vanusele paras. Ehh, Siim muidugi välja arvatud :DDDDD

Uus number

2011 oli kaunis, põnev, keeruline, rahulik, aga eelkõige eriline. Minu jaoks sisaldas see suurt õnne, rohkelt lugemist, uusi avastusi, kodust olemise luksust, iseendasse vaatamist. Jah, ka märkimisväärset väsimust. Aga ega see ju õnneks pikas plaanis meelde ei jää :) On õnn, et aja jooksul keerulised asjad mälus tuhmuvad. Kõige erilisem hetk oli ikkagi see, kui ma jaanipäeval Siimuga lõpuks silmast silma kohtusin. Vahel ei mahu see mulle endale ka pähe, et mina, tõesti mina, kolme inimese ema olen. Ilmselt pole ma veel ennast varem niivõrd naisena tundnud kui nüüd. Veel mõned aastad tagasi mõtlesin endale kui tüdrukule. Kui ma end nüüd üritan lahti seletada, siis tunnen end naisena. Ei teagi, kuna see klõks käis.

Aitähh mulle endale, minu perele ja seletamatule kõiksusele selle aasta eest! See oli hea aasta. Mitte küll lihtne, aga õpetlik aasta. Õnnelik aasta.

Lehmapoisi jõuluball

Enne jõulu

Siim sai oma gruuvi tagasi. Peale 2 hammast ja köha-nohu. Vahel itsitab omaette. Lihtsalt. Vaatab Otto pinalist pliiatseid ja naerab. Veeretab täringut ja naerab. Magab ja naerab. Liikumitrajektoorid laienevad iga päevaga. Roomab jõudsalt. Ka öösel teki alt välja. Ajab end põlvedele ja kiigutab edasi ja tagasi. Enamasti tahab olla minu süles ja minu parema käe lihaseid treenida. See on tal käpas. Ma muutun iga päevaga tugevamaks :D Tema juba ei mängi, kui kogu aeg midagi põnevat ei toimu ja ta asju katsuda ei saa. Magamises on ta tilgutaja. 2-4 korda päevas ja põhiliselt poole tunni kaupa.

Vennad number üks ja kaks ootavad jõule. Hävitavad kommipakke, mis pidudelt saadud. Otto hakkas kabeässaks. Ütles, et läheb Kaleviga võistlustele ka :) Lauamängud viimasel ajal jälle teema. Tsirkus (õudne, kuidas see lõpp alati venib) ja Reis ümber maailma. Vana kooli mängud. Vahepeal kui tükk aega ei mänginud, muutus Otto kaotamises eriti ebaosavaks ja Alar võttis kaotuse-koolituse ette ja nüüd muudkui mängivad. Enam Otto ei lähe paanikasse, kui kaotab. Aga nuppude loopimist on läbi aegade ikka ette tulnud meie peres. Sellepärast ongi lauamängud head. Mul tekkis praegu tunne, et seda peaks jõuluvanale ka ütlema. Aga beybladesid jõuluvana vihkab. Need on viimase aja kõige jubedamad leiutised. Miks miks miks ma küsin need üldse välja mõeldi. Bakuganidega sai vähemalt vaikselt mängida. Aga need totrad vurrid ju kolisevad ja lendavad õhus. Arghhhh. Selle peavad poisid küll alla neelama, et neid meie koju ei tule. Tobe massipsühhoos lastel ikka on. Ühel on ja siis peab kõigil olema. Ega täiskasvanud ka paremad pole.

Aga jõul on ikka hea. Jõululaulud ka. Chris Rea "Driving Home for Christmas" on üks armsamaid läbi aastate. Seda kuulan vahel isegi suvel :) Panen silmad kinni ja ongi inside jõulud.

Keerab meelega

Eile sai Siim aru, et tegelikult oskab ta oma keeramist ise ka kontrollida. Enne tegi seda nagu muuseas, juhuslikult. Nüüd rullib end sina kuhu vaja. Edasi pusab end ka päris tüki maad. Vahel upitab end käpuli ka. Mõneks hetkeks. Öösel ronib ise külje alla. Ööd on peale 2 esimese hamba tulemist ka normaalseks muutunud. Juhuuuuuuuuu!!!!!!!!! Ma pole enam zombi. Köha pole ka enam nii hull.

Laotan siin oma kangajuppe laiali ja kange tahtmine midagi teha. Aga mida? Kas ma viitsin? Kas mul on aega? Äääääh.... Sellega enamasti nii, et mitu korda laotan asjad laiali ja panen sama targalt kappi tagasi. Ja siis ühel hetkel võtan kätte ja teen siuh ära. Mõte endale teadmata valmib peas. Umbes nagu minu mõistuse unenäotehas. Mida kõike sealt välja ei tule. Vist panen täna asjad kappi tagasi... Las laagerdub.

Oi, lund sajab. Või midagi sarnast. Ei, ikka vihma. Mul pole pika sügise vastu midagi. Sellest talvest saab niikuinii kohevarsti villand. Lumi ja kõik see külm ning valge ilu on minu meelest üle hinnatud. Ainult detsember-jaanuar võikski talv olla. Edasi juba mai.

Bronhiit ja piparkoogid

Siimul on bronhiit, eile hakkas äkki köhima. Kopsud raginat täis. Miks nii pisike juba nii palju haige on. Mitu korda on tal ju nohu ka olnud. Emana ikka on alati tunne, et mida mina valesti tegin. Ilmselt sai selle Rasmuselt, kes nädala kodus köhane-nohune oli. Äkki ajas öösel korraks teki pealt ära... Tee, mis tahad, lapse haigus ajab ikka segadusse ja ärevile. Olenemata kogemustest, mitte küll muidugi nii palju kui esimest korda ema olles, aga ikka. Otto oli ka peale hammaste tulekut 5-kuuselt angiinis. On see hammaste tulek üldse asjaga seotud? Hmm. Ok, midagi hullu ju pole. Lihtsalt köha. Saame üle.

Kolmveerand meesperest tegi eile piparkooke. Mina ainult vaatasin :) Ja imetlesin, kui vahvad nad ikka on mul.

Nii armas, kui vahel ikka pärispostkasti ka kirju tuleb :P

5-kuune hambuline ja hunnik sokke

Väike inimene Siim on nüüd siis juba viis kuud olemas olnud. Suurust on tal 9,4 kg ja 68 cm jagu. Värske 1 hamba omanik. Just tund aega tagasi avastasin. Äkki tulevad teised ka ja siis saan mina magada. Ei jõua ära oodata, juhuuuu :))))))))) Ma arvan, et ma pole TERVE elu sees veel nii väsinud olnud, kui viimase kuu aja jooksul. Või siis ununevad rasked asjad eelmiste lastega lihtsalt ära. Ilmselt küll. Kes siis muidu veel beebisid saaks, kui kõik need rasked ööd ja murehetked pidevalt meeles oleks.

Emal aga on sokivabrik. Tema koob, mina linnustan.

Päkapikkudega on nii, et mina arvasin, et nad hakkavad käima 1. detsembrist, aga täna lasteaias-koolis selgus, et hoopis pühapäeval juba hakkasid käima. Eks need meie omad jõua siis ilmselt täna järele :) Päkapikud on tänuväärsed pedagoogid, täna näiteks läks Otto ise magama. Tavaliselt peab ta ainult kaisus magama jääma. Juba terve aasta. Poisid sosistavad seal voodis praegu, ma kuulen. Otto jõudis juba korra käia sokke kontrollimas. Lubasin talle, et ütlen, kui kedagi näen :) Siiamaani pole kedagi näinud.

Küünal põleb ja ilus tunne tuli praegu sisse. Et jõulud või nii.....

Ööd on siin mustad ...

... ja rasked. Hommikuti ärkan ja tahaksin kohe puhkama hakata sellest ööst. Aga kui Siim mulle niiiiiiiiiiii laialt naeratab, kui üldse tema näolihased võimaldavad, siis lausa pean vastu naeratama :) Ilmselt, või täitsa kindlalt tulevad tal hambad ja ta annab mulle oma kehvadest tunnetest iga tunni tagant märku. Või tihedamini. Otto ja Rasmus ei kuule õnneks midagi, magavad kui kotid. Alar vahel ikka kuuleb. Nii Siimu, kui minu tigetsemist. Aga noh, õnneks on teada, millega see lõppeb - hammastega. Ühel heal päeval.

Päeval magada ma ei suuda. Siis läheb süda pahaks ja õhtul on selline tunne, et ma polegi midagi eriti teinud. See pisike paus lapsevanemlusest, kasvõi viis minutit (Ok, soovitavalt naaatuke rohkem), on ikka väga tähtis. Ükskõik kui nunnud need lapsed ka pole :)

Siis saab näiteks esmaabipoekotti teha. Peale poekottide ärakadumist-ärakinkimist, tekkis reaalne vajadus. Kaks muud kotti lisaks. Jep, Ege, su kangavärvid on ikka minu käes :) Ühe kotikujulise kangatüki rikkusin ära ka, ilmselt ei triikinud seda värvi piisavalt sisse ja läks pesus täitsa koledaks. Õnneks enne õmblemist :D

Tartu reisi ma ilmselt pole sellises konditsioonis võimeline ette võtma. Kui Siim just täna-homme päriselt hambuma ei hakka.

Isa ja pojad

Sügis

Täna esimene hall maas ja päike paistab. Ega talvest pääsu pole. Eile käisid meil mardisandid. Esimesed olid tänapäevased: kahepeale üks väike puust mask, paberilt ette loetud mõistatused ja kõik. Teised aga :)! No nii uhkeid mardisante mina oma elus veel kohanud pole. Ikka põhjalik ettevalmistus ja salmid-tantusd-küünal-terad ja kostüümid. See oli tõesti uhke :) Peab mainima, et pisut tuttavad mardisandid olid :DDDDDD