5-kuune hambuline ja hunnik sokke

Väike inimene Siim on nüüd siis juba viis kuud olemas olnud. Suurust on tal 9,4 kg ja 68 cm jagu. Värske 1 hamba omanik. Just tund aega tagasi avastasin. Äkki tulevad teised ka ja siis saan mina magada. Ei jõua ära oodata, juhuuuu :))))))))) Ma arvan, et ma pole TERVE elu sees veel nii väsinud olnud, kui viimase kuu aja jooksul. Või siis ununevad rasked asjad eelmiste lastega lihtsalt ära. Ilmselt küll. Kes siis muidu veel beebisid saaks, kui kõik need rasked ööd ja murehetked pidevalt meeles oleks.

Emal aga on sokivabrik. Tema koob, mina linnustan.

Päkapikkudega on nii, et mina arvasin, et nad hakkavad käima 1. detsembrist, aga täna lasteaias-koolis selgus, et hoopis pühapäeval juba hakkasid käima. Eks need meie omad jõua siis ilmselt täna järele :) Päkapikud on tänuväärsed pedagoogid, täna näiteks läks Otto ise magama. Tavaliselt peab ta ainult kaisus magama jääma. Juba terve aasta. Poisid sosistavad seal voodis praegu, ma kuulen. Otto jõudis juba korra käia sokke kontrollimas. Lubasin talle, et ütlen, kui kedagi näen :) Siiamaani pole kedagi näinud.

Küünal põleb ja ilus tunne tuli praegu sisse. Et jõulud või nii.....

Ööd on siin mustad ...

... ja rasked. Hommikuti ärkan ja tahaksin kohe puhkama hakata sellest ööst. Aga kui Siim mulle niiiiiiiiiiii laialt naeratab, kui üldse tema näolihased võimaldavad, siis lausa pean vastu naeratama :) Ilmselt, või täitsa kindlalt tulevad tal hambad ja ta annab mulle oma kehvadest tunnetest iga tunni tagant märku. Või tihedamini. Otto ja Rasmus ei kuule õnneks midagi, magavad kui kotid. Alar vahel ikka kuuleb. Nii Siimu, kui minu tigetsemist. Aga noh, õnneks on teada, millega see lõppeb - hammastega. Ühel heal päeval.

Päeval magada ma ei suuda. Siis läheb süda pahaks ja õhtul on selline tunne, et ma polegi midagi eriti teinud. See pisike paus lapsevanemlusest, kasvõi viis minutit (Ok, soovitavalt naaatuke rohkem), on ikka väga tähtis. Ükskõik kui nunnud need lapsed ka pole :)

Siis saab näiteks esmaabipoekotti teha. Peale poekottide ärakadumist-ärakinkimist, tekkis reaalne vajadus. Kaks muud kotti lisaks. Jep, Ege, su kangavärvid on ikka minu käes :) Ühe kotikujulise kangatüki rikkusin ära ka, ilmselt ei triikinud seda värvi piisavalt sisse ja läks pesus täitsa koledaks. Õnneks enne õmblemist :D

Tartu reisi ma ilmselt pole sellises konditsioonis võimeline ette võtma. Kui Siim just täna-homme päriselt hambuma ei hakka.

Isa ja pojad

Sügis

Täna esimene hall maas ja päike paistab. Ega talvest pääsu pole. Eile käisid meil mardisandid. Esimesed olid tänapäevased: kahepeale üks väike puust mask, paberilt ette loetud mõistatused ja kõik. Teised aga :)! No nii uhkeid mardisante mina oma elus veel kohanud pole. Ikka põhjalik ettevalmistus ja salmid-tantusd-küünal-terad ja kostüümid. See oli tõesti uhke :) Peab mainima, et pisut tuttavad mardisandid olid :DDDDDD

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba
rohkem kui pildivihku
rohkem kui linnukest pihku
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin
oh, kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!

Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos
tõesti mu südame ligi
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema ütles aknast:
"Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa
sööma".

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike
ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast
käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad -

ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.

Ma ei osanud küsida, kosta
ega sõnadega kurta.
Ma ei lasknud end lohutada.
Ema lubas osta
uue varju, mis on veelgi kenam.
Uut aga,
uut
ma ei tahtnud enam.

Betti Alver

Viimane märkus kõrvitsast

Eilsele lisaks, et meie Otto, maailma valivaim sööja, kõige pirtsakam söögiinimene, isegi tema sõi kõrvitsasuppi ja kiitis, Rasmusest rääkimata, tema hiilis veel õhtul hilja kööki lisa otsima ja vanaema jäigi ilma, sest Alar sõi viimase portsu salaja ära :D

Ja tänane kõrvitsasai tuli veelgi parem. Ok, ma ausõna rohkem enam kõrvitsast ei räägi.

Aga seda, et vaatasin täna poole silmaga teist korda filmi "The Notebook". No nii ilus ikka, vana kooli romantika. Täna on Siimul ka rõõmsam päev, nohu hakkab järele andma.

Uus armastus

Nii. Nüüd on see ametlik. Ma armastan kõrvitsat. Kus sa küll terve mu elu olnud oled?

Täna tegin maailma parimat kõrvitsapüreesuppi. (Isegi Alar ütles, et kõrvitsa supi kohta VÄGA hea. Isegi selle pärast, et ta on juurviljasuppide suhtes skeptilise maailmavaatega) Ja niiiiii head kõrvitsakeeksi. Pealegi avastasin, et kõrvitsaseemneid ei peagi kestadest koorima, vaid neid saab soola ja tilga õliga ahjus röstida ja süüa koos koortega. No ma ei tea kohe. Aga ma tean seda, et järgmisel suvel kasvab minu aias ka see jumalik ümar olevus. Aitähh internetile ja toredatele toidublogijatele ka. Kust ma need ideed kõik muidu saaksin....

Muahh, kõrvits!

Siimik jälle nohune. Viimasel ajal ka tigedapoolne, nagu vaevleks igavuse käes... Tahaks olla püsti või kõhuli või istuli ja kuidagi teisiti kui ta parasjagu on. Õhtuti on uinumine ka pisut keerulisem, kui kuu aega tagasi. Aga see, millise naeratusega võib üks inimene hommikuti ärgata, on küll imetlusväärne.

Julge süda

Kui süda julge, ei tasu karta isegi külma ilma.

Sokid

Teatavasti on beebide juures ühed imetletumad asjad nende pisikesed varbad ja jalad. Need on ju lihtsalt niiiiii tillukesed ja armsad. AGA nad ju kasvavad suureks. Poiste puhul hirmuäratavalt suureks. Meil on Rasmusega praegu täpikalt samasuured jalad, 40.

Selleks, et meenutada kui nunnud need jalad kunagi olid, panin sokid seinale. Hea iga päev imetleda.

Unistuste väljamõtleja

Raamat, mis on just täpselt nii veider, segane ja hull, et mulle vägaväga meeldida. Maagiline realism Angolast. Jutustajaks on raamatus geko. Peategelaseks albiino Felix Ventura, kes inimestele minevikku müüb. Väljamõeldud sugupuid, sugulasi ja minevikku. Alguses pisut segane raamat, aga mida edasi, seda põnevamaks läks. Lühike, liiga lühike. Terane. Hea. Selline raamat, mille ka ma peale raamatukogust laenutamist ja läbilugemist endale oma riiulisse paneksin.

"Minu Itaalia" ja "Minu Hispaania" olid ka väga põnevad lugemised. Sellised, mida on huvitav ja ka hariv lugeda. Igasugu põnevaid asju sai teada Itaalia ja Hispaania kohta, mida turismiteatmikest ei loe. Näiteks kohaliku haridussüsteemi, noorte elu ja kohalike olude kohta. Ajaloost ja kokandusest muidugi ka. Ja sellest, mismoodi on Eesti tüdrukule maandumine keset vahemereäärset suguvõsa ehk siis armumine kuumaverelisse Itaalia või Hispaania mehesse.

Sügise kingitused

Mulle tundub, et alles nüüd, 30-aastaselt hakkan ma kõrvitsaga sõbraks saama. Elu aeg on see kuubikuline kõrvitsasalat äädikaga pinnuks hamba vahel olnud. Bljäka mu meelest. Aga nüüd, tadaaaaa, kui ilusat kollast ja pehmet saia sellest saab. Milline jumalik värv kõrvitsapüreel. Hakkamist täis plaanin teha kõrvitsasuppi ja kõrvitsakooki. Kõrvitsa kasvatamise au läheb armsale ämmale.

Õunamahlast ma ei hakka rääkimagi. Umbes 100 liitrit. Au selle eest läheb suures osas Alarile, kes nagu uni oma õunamahlaisuga ringi käis. Organiseeris õunad, pressi ja keetis ka nii et vähe polnud. Keetsin mina ja keetis minu ema ka.

Ebaküdoonia suhkrusiirupis on minu jaoks armas ja nostalgiline maius, mis alati Nuia vanaema Elga meelde toob. Igatsen ta järele. Vanaema istus õhtuti köögilaua taga, sõi võileiba ja jõi teed ebaküdooniaga ning luges lehti ning kuulas Vikerraadiot. Kass Albert ajalehe peal. Kapis olid kommid ja laual vakstu all tähtsad asjad. Laual suur ajalehehunnik.

Siim kasvab vist küll tundidega. Alles eile ei olnud ta ju nii suur. Mini-Baruto :) Nunnu Michelin.

Jänes

Poisid on teatavasti ühed suured hellikud ja kaisulembesed. Kingiks Siimu 3-kuuseks saamise puhul sai tema ka omale kaisuka. Jänese aastal sündinuna oli selleks jänes. See oli kohe selge, et pehme ja pikkade kõrvade ning koibadega. Südamlik jänes. Triibuline jänes.

Perearsti juures selgus, et Siim on ka see kuu kõvasti kosunud. Nüüd siis 7,8 kg ja 64 cm. Muidu väga väga tubli ja hakkaja pisikene inimene. Hoiab tugevalt pead ja keha kõhuli olles üleval, on väga rõõmsameelne ja sotsiaalne. Haarab kõigest, ka minu juustest. Lihtsalt puhas rõõm ja õnn ma ütlen. Magab öösiti hästi. Päeval on tema tsüklid väga lühikesed, kahe tunni sisse mahuvad magamine-söömine-mängimine. Rasmus ütles, et Siim on nii armas, et ta tahaks ta kooli kaasa võtta :D

Esik hakkab ka vaikselt looma. Uksed veel vajavad kõpitsemist. Ja sellest vanast uksest, mis seina seest välja tuli, peaks tulema teadetetahvel-võtmenagi. Tuunimine pooleli.

Elsa

Eile muutus mu maailm ühe pildi võrra. Terve senise elu oli oma isapoolsest vanaema Elsast oma arust vaid ühte pilti näinud perealbumis. Ma küll imestasin, et miks ta nii vana välja näeb ja miks ta on nii kõhn. Eile sortisime emaga perealbumeid ja siis ta võttis välja ühe pildi ja minu küsimusele, kes see on, sain vastuseks suure üllatuse. See, keda olin terve elu pidanud oma vanaemaks, oli hoopis minu vana-vanaema ehk Alfredi ema...... No mina ei tea kuidas see arvamine minu ajusse tekkis. Ei sattunud see Elsa kuigi tihti fotoaparaadi ette, ainult üks pilt temast. Nüüd siis olen vanema Elsa pildi võrra rikkam. Uskumatu ikka mu jaoks. Tean vaid, et ta suri pankrease vähki, kui olin 2-aastane. Et ta oli isa jutu järgi väga hea ema ja ema jutu järgi väga armas inimene. Vanaemasid peab ikka hoidma, ei või iial teada, kui kaua nad meie elus on. Lapsena unistasin, et mul oleks Elsa nimeline tütar.

Tegime Siimikuga küll varbad rohelise-triibuliseks (Hiina värviteraapia, kui keegi peaks imestama), aga pole veel kumbki nohust jagu saanud. Suurtel poistel läks nohu paari päevaga üle.

Siim on muidu ikka rõõmus. Suurted poisid nüüd mõlemad trennipoisid. Rasmus käib ujumises ja laskmises, Otto ujumas ja peagi ka võimlemas. Alar korvapallis. Eks siis minu teha jääb ajugümnastika. Miks küll pole ma oma isalt sportlikkust pärinud? Nii palju, kui end mäletan, viidi mind ikka mingitesse trennidesse, aga ükski neist ei tekitanud minus indu ja armastust spordi vastu. Tüdinesin alati ära. Nüüdki. Hmm.