Julge süda

Kui süda julge, ei tasu karta isegi külma ilma.

Sokid

Teatavasti on beebide juures ühed imetletumad asjad nende pisikesed varbad ja jalad. Need on ju lihtsalt niiiiii tillukesed ja armsad. AGA nad ju kasvavad suureks. Poiste puhul hirmuäratavalt suureks. Meil on Rasmusega praegu täpikalt samasuured jalad, 40.

Selleks, et meenutada kui nunnud need jalad kunagi olid, panin sokid seinale. Hea iga päev imetleda.

Unistuste väljamõtleja

Raamat, mis on just täpselt nii veider, segane ja hull, et mulle vägaväga meeldida. Maagiline realism Angolast. Jutustajaks on raamatus geko. Peategelaseks albiino Felix Ventura, kes inimestele minevikku müüb. Väljamõeldud sugupuid, sugulasi ja minevikku. Alguses pisut segane raamat, aga mida edasi, seda põnevamaks läks. Lühike, liiga lühike. Terane. Hea. Selline raamat, mille ka ma peale raamatukogust laenutamist ja läbilugemist endale oma riiulisse paneksin.

"Minu Itaalia" ja "Minu Hispaania" olid ka väga põnevad lugemised. Sellised, mida on huvitav ja ka hariv lugeda. Igasugu põnevaid asju sai teada Itaalia ja Hispaania kohta, mida turismiteatmikest ei loe. Näiteks kohaliku haridussüsteemi, noorte elu ja kohalike olude kohta. Ajaloost ja kokandusest muidugi ka. Ja sellest, mismoodi on Eesti tüdrukule maandumine keset vahemereäärset suguvõsa ehk siis armumine kuumaverelisse Itaalia või Hispaania mehesse.

Sügise kingitused

Mulle tundub, et alles nüüd, 30-aastaselt hakkan ma kõrvitsaga sõbraks saama. Elu aeg on see kuubikuline kõrvitsasalat äädikaga pinnuks hamba vahel olnud. Bljäka mu meelest. Aga nüüd, tadaaaaa, kui ilusat kollast ja pehmet saia sellest saab. Milline jumalik värv kõrvitsapüreel. Hakkamist täis plaanin teha kõrvitsasuppi ja kõrvitsakooki. Kõrvitsa kasvatamise au läheb armsale ämmale.

Õunamahlast ma ei hakka rääkimagi. Umbes 100 liitrit. Au selle eest läheb suures osas Alarile, kes nagu uni oma õunamahlaisuga ringi käis. Organiseeris õunad, pressi ja keetis ka nii et vähe polnud. Keetsin mina ja keetis minu ema ka.

Ebaküdoonia suhkrusiirupis on minu jaoks armas ja nostalgiline maius, mis alati Nuia vanaema Elga meelde toob. Igatsen ta järele. Vanaema istus õhtuti köögilaua taga, sõi võileiba ja jõi teed ebaküdooniaga ning luges lehti ning kuulas Vikerraadiot. Kass Albert ajalehe peal. Kapis olid kommid ja laual vakstu all tähtsad asjad. Laual suur ajalehehunnik.

Siim kasvab vist küll tundidega. Alles eile ei olnud ta ju nii suur. Mini-Baruto :) Nunnu Michelin.

Jänes

Poisid on teatavasti ühed suured hellikud ja kaisulembesed. Kingiks Siimu 3-kuuseks saamise puhul sai tema ka omale kaisuka. Jänese aastal sündinuna oli selleks jänes. See oli kohe selge, et pehme ja pikkade kõrvade ning koibadega. Südamlik jänes. Triibuline jänes.

Perearsti juures selgus, et Siim on ka see kuu kõvasti kosunud. Nüüd siis 7,8 kg ja 64 cm. Muidu väga väga tubli ja hakkaja pisikene inimene. Hoiab tugevalt pead ja keha kõhuli olles üleval, on väga rõõmsameelne ja sotsiaalne. Haarab kõigest, ka minu juustest. Lihtsalt puhas rõõm ja õnn ma ütlen. Magab öösiti hästi. Päeval on tema tsüklid väga lühikesed, kahe tunni sisse mahuvad magamine-söömine-mängimine. Rasmus ütles, et Siim on nii armas, et ta tahaks ta kooli kaasa võtta :D

Esik hakkab ka vaikselt looma. Uksed veel vajavad kõpitsemist. Ja sellest vanast uksest, mis seina seest välja tuli, peaks tulema teadetetahvel-võtmenagi. Tuunimine pooleli.

Elsa

Eile muutus mu maailm ühe pildi võrra. Terve senise elu oli oma isapoolsest vanaema Elsast oma arust vaid ühte pilti näinud perealbumis. Ma küll imestasin, et miks ta nii vana välja näeb ja miks ta on nii kõhn. Eile sortisime emaga perealbumeid ja siis ta võttis välja ühe pildi ja minu küsimusele, kes see on, sain vastuseks suure üllatuse. See, keda olin terve elu pidanud oma vanaemaks, oli hoopis minu vana-vanaema ehk Alfredi ema...... No mina ei tea kuidas see arvamine minu ajusse tekkis. Ei sattunud see Elsa kuigi tihti fotoaparaadi ette, ainult üks pilt temast. Nüüd siis olen vanema Elsa pildi võrra rikkam. Uskumatu ikka mu jaoks. Tean vaid, et ta suri pankrease vähki, kui olin 2-aastane. Et ta oli isa jutu järgi väga hea ema ja ema jutu järgi väga armas inimene. Vanaemasid peab ikka hoidma, ei või iial teada, kui kaua nad meie elus on. Lapsena unistasin, et mul oleks Elsa nimeline tütar.

Tegime Siimikuga küll varbad rohelise-triibuliseks (Hiina värviteraapia, kui keegi peaks imestama), aga pole veel kumbki nohust jagu saanud. Suurtel poistel läks nohu paari päevaga üle.

Siim on muidu ikka rõõmus. Suurted poisid nüüd mõlemad trennipoisid. Rasmus käib ujumises ja laskmises, Otto ujumas ja peagi ka võimlemas. Alar korvapallis. Eks siis minu teha jääb ajugümnastika. Miks küll pole ma oma isalt sportlikkust pärinud? Nii palju, kui end mäletan, viidi mind ikka mingitesse trennidesse, aga ükski neist ei tekitanud minus indu ja armastust spordi vastu. Tüdinesin alati ära. Nüüdki. Hmm.

Toiduteema...

... on viimasel ajal meie peres eriti au sees teema olnud. Seoses sellega, et Otto midagi süüa ei taha ja südamearst Alaril söömist rohkem jälgida soovitas ja seoses sellega, et mul nüüd jälle aega on vaaritada ja mässata. Nüüd sööme sealiha vähem ja kanaliha ja juurvilju rohkem. Minu poolest võikski kogu aeg juurikaid, riisi ja kana süüa. Alar oli see, kes enne kogu aeg sealiha ja eriti praetuna tahtis. Õnneks sai arsti juures pisut mõistust pähe :) Õhtuti ikka hiilib külmkapi juurde ja nokitseb... :D Ja Otto, no temast ei räägi ma üldse. Tegin eile tema soovi järgi hakklihakastet (ainuke kaste, mida ta sööb), tegin eile pärislihast ise hakkliha ja puha. Rumala peaga lasin läbi hakklihamasina ka väikese porganditüki ja no ta muidugi nägi ta selle ära ja ei nõustunud seda sööma enne, kui tükid välja nokitud. Ja siis ka suutäie võttis. Tema sööks kogu aeg ainult pelmeene. Nende ise tegemine ju ka suur mässamine. Ja poe omad ju kräpp.

Enamasti ongi nii, et teen süüa, meie Alariga sööme kõike, Rasmus peaaegu kõike ja Otto ainult kartulit ja supileent. Või paljalt praetud lihatükke. Riisisöömise on ka ära unustanud. Õnneks armastab ta tatart ja putru. Juurvilju sööb toorelt ka veel kuidagimoodi. Puuvilju hea meelega. Ja siis muudkui loen igalt poolt, kui tähtis see söömine lapsele on. Ähhh..........

Ja magusat armastame kõik ilmselgelt liiga palju. Aga kui juba, siis ikka eriti head :D Seni kuni poisid Solarises Lotte vaatasid sain mina Siimuga oma lemmikkohta Tallinnas külastada. Apollo. No ma ei või, kui hea pood see seal ikka on. Seal taga on mõnusad korvtoolid, kus Siim ka süüa sai. Lattest rääkimata. Kunstiraamatuvalikust ammugi siis mitte... Lahkusin sealt ilusa koogiraamatuga "Koolibri koogiraamat". Tõesti ilus ja hea raamat. Seal on kuulsa Londoni Hummingbird Bakery kondiitriäri kookide ja muu magusa retseptid. Tegin banaanikeeksi ja muffineid. See keeks oli tõesti nämm. Jõulumaitsega.

Seenel pole olnud võimalust käia mujal kui turul :) Mina kuulun kukeseeneusku inimeste hulka. See ju kõige nunnum seen üldse.

Seda ka, et maailma kõige paremad ahjuõunad on nii, et õuna sisse käib rukkileiva-tumeda suhkru-kaneeli puru ja väike tükk võid. Nämmmmmmm.

Midagi oli veel.. Ahjaa, "Söö. Palveta. Armasta" on täitsa hea raamat. Eriti see palvetamise osa Indias. Filmi ma vaadata ei kavatse. Julia Roberts on küll väga ilus, aga näitleb ikka alati ühtemoodi.

Ja lõpuks midagi väga vahvat: isa, kellel on aega ja oskusi oma lastest lahedaid pilte teha! Jason Lee.

Mida teevad poiste emad õmblusmasinaga?

Eks ikka paikavad püksipõlvesid. Lükkasin seda tüütut tööd edasi, kuni paare muudkui tuli juurde... Siim oma riideid veel õnneks lammuta. Ta lihtsalt kasvab neist hetkega välja.

Kuna algasid kool ja lasteaed, siis meie Siimikuga elame nüüd rahulikke hommikuid :)

Kreegimoos...

... on kõige tüütum moos tegemiseks ever. Mahl on väga hea! Moos aga väga tugeva mekiga. Järgmisel korral teen ainult mahla.

Linnud...

... - Täpi Ottole ja Ruudu Raelile. Nuku on Moonale. See oli vahepeal Linda nukk. Õmblesin talle karupüksid ja kampsuni. Suurest roosast kampsunist.

Aga sellest pole midagi, et mul enam nukku pole, keda riidesse panna. Mul on ju Siim :)

Kaks pärlit....

... suvises raamatukuhjas, mida neelan. Esimene neist Daniel Glattauer -“Hea põhjatuule vastu”. Raamat, mis alguses kuidagi venis ja kahtlane tundus, aga siis täiega end käima tõmbas. Lõpu lugemine oli eriti kiire ja põnev. Raamat e-kirjades kahe võõra vahel. Võõra, kes peagi pole enam üldse võõrad. Ja samas... Ilus ja pisut kurblik raamat. Kerge, aga mõtlemapanev. Hea.

Teine raamat, see on küll väga rõõmus lugemine. John Humphrys ja Christopher Humphrys - "Sinine taevas ja mustad oliivid". Isa ja poja armastus Kreeka vastu ja kõik see hullumeelne, mille nad seal üle on elanud üht maja ehitades. Tänud Kuku raadiole, kes seda kunagi natuke ette luges ja huvi tekitas. Pööraselt naljakas. Mõtted kiskusid pidevalt aastataguse Kreeka reisi peale. Või siis praeguse Kreeka kriisi peale. Täiesti arusaadav, miks nad seal kriisis on, kui nad sellised on :) . Tekkis igatsus sinna jälle minna. Isegi Alar hakkas seda lugema ja itsitama. Me haru-haru-harva loeme ja naudime samu raamatuid. Soe soovitus.

Otto tegeleb viimasel ajal pidevalt audiolugemisega. "Sirli, Siim ja saladused". Sepo Seeman loeb seda ikka pagana hästi. Kuigi päevas ühte ja sama juttu nii palju kordi kuulata hakkab peagi end minu jaoks vist ammendama. Siiamaani on ikka naljakas. Otto kavatseb need vist pähe õppida, nii palju peab ühte ja sama plaati kuulama. Täna hüppas batuudil ja ise rääkis: "Montööre oli kaks, üks paks ja vuntsidega, teine kõhn ja prillidega" :D

Kohe hakkan lugema Nick Hornby "Julia, alasti." Ei, täna ei jaksa. Ust värvist puhastada ka ei jaksa. Krimkat vaadata ka ei jaksa. Uni kõlab hästi.

Ahjaa, Siim sai ju eile 2-kuuseks ja ta on praegu sama suur, kui Otto 3-kuuselt. 6,7 kg ja 61 cm. Hiiglane. Loodetavasti ka ajumahult :) Ta on nüüd ka täiesti sotsiaalne, naeratab ja koogab. Hullupööra nunnu ikka.

Õnnelik päev...

...meie kodumaale! Täpselt 20 aastat tagasi täna olime Tõnisega džuudolaagris. Olin väiksena päris isamaaline laps. Kirjutasin luuletusi isamaast ja köitsin need ka illustratsioonidega raamatuks. Õppisin omaette pähe laulu "Eesti lipp" laulu sõnad. Hümni ajal nutsin salaja. Minu lapsed võtavad vabadust ilmselt tunduvalt iseenesestmõistetavamalt. Mul on hea meel, et olen näinud sellist aega, nagu siis oli. Kui ma väike olin. Palju õnne meile väikestele eestlastele!

Aga Siim saab nüüd värvilisi unenägusid näha :) Oma värvilises voodis. Väikeses linnas. Kollases majas.

Mida ma vajan?

Lihtsalt niiiii hea.... Michael Jacksoni õepoeg.

Sügisetunne ja õunamoos

Kuna Siimiku uned on rohked, aga napid ja sülelembesed, siis palju ma pole ette võtta saanud. Aga midagi ikka. Näiteks pisut õunamoosi ja vannitoaust lihvinud.

Alar võttis esiku ette. Väike iluravi kulub ära. Ja aknad vajavad hädasti pisut ravi ja hoolitsust. Suure vihmaga lasevad lausa läbi. Rääkimata sellest soojakaost talvel.

Sügisetunne on. Mulle see meeldib. Ilm on mõnus, pole palav. Ja see magus õunalõhn - nomaeivõi. Sügisetunne on alati pisut kurb ka. Aga kuna ma ise enam koolis käima ei pea :DDDDD, siis on see ikkagi pigem ilus kurbus. Rasmus eriti kooli ei oota :D Suvisest kohustuslikust lugemisest luges ta läbi kõige lühema raamatu. Pole raamatuinimene, nagu ta ise väidab. Eks tal aega ümber mõelda küll ja küll. Me Alariga loeme. Alar oma teise maailmasõja teemalisi raamatuid ja mina ilusat ilukirjandust. Viimati lugesin Hanif Kureishi "Gabrieli andi". Häid raamatuid võib ikka teist korda lugeda. Otto jälle teeb ristsõnasid. Siim aga tegeleb ornitoloogiaga ja vaatab oma linde.

Siimiku esimene kuu

Siimik, Siimi, Simpson, meie pesamuna, on ilmselt hiiglaste killast, esimese kuuga võttis ta juurde 1,9 kg ........

Sünnipäeva puhul sai ta minult kingituseks lindudega karuselli. Laulda võib ise :) Mitte et Siim oma voodis magaks, aga igas tahes võib ta seal nüüd linnuvaatlust läbi viia.

Üks päev nimetati Ottot minu keskmiseks pojaks ja ma ei saanud esimese hooga arugi, kellest räägitakse. Naljakas ikka nii paljudele lastele korraga ema olla :)

Otto meil nüüd ka prillipapade ansamblis. Instrumentaalansamblis.

Need on minu mõttelised kingad. See tähendab, et mul pole selliseid. Aga võiks olla.