Mis me teeme..

Mis me teeme? Meie Alariga loeme, loeme, loeme. Lõpuks suutsime leida kumbki omale omad raamatud. Kahekesi on ühte ja sama raamatut raske lugeda :D Alar luges mu armsad John Irvingud järgi.

Ikka pole veel telekaisu tulnud. (v.a. pühapäeva õhtul kell 22).

Otto ja Rasmus teevad kukerpalle (Otto teeb tireleid), kaklevad, müravad, teevad ristsõnu, kuulavad muinasjuttu, jagelevad, kes kelle tööd teeb. Rasmuse töö on ahju kütta ja prügi ära viia. Otto töö on ahjust tahma võtta. Detsibellid on laeni, ma olen õnnelik, et meil enam naabreid ei ole, kes meie pere emotsionaalseid sõnavõtte kuulma oleks sunnitud :)

Aga tegelikult see kõik on üks ajaviide ootamiseks. Kevade ootamiseks. Sooja ilma ootamiseks. Päikese ootamiseks. Unistame poistega, mida kõike me aias tegema hakkame. Unistajad olemegi.

Ahjaa, pisike inimene puksib. Praegu. Tihti. Musi talle. Tal on nüüd kulmud.

Jätkuvalt üllatusmuna...

Mõistatus

Otto: Mõista mõista kes see on: ta on nelja jalaga ja lendab?

Ehee, põder. Põhjapõder.

Täna tõbised

Oleme Ottoga kodused. Tõbi kallal. Otto ütles just: "Emme, sa oled nii hea". Üleeile öösel palavikuga laulis ta läbi une kõva häälega "Tuulevaiksel ööl". Hästi kõva ja selge häälega :D Täna öösel rääkida ta läbi une: "Nii hea, et keegi meid segama ei tule. Varsti on meid koos titaga viis" :) Eile laulis ta terve päeva Elmayonesa "Liigutage oma peput" ja ome lemmiklaule. Tema lemmiklaulud on juba pikka aega: Ska faktori "Lähme tantsupeole", Otsa "Saaremaa valss", Ursula "Ma ei kuule sind, sa ei kuule mind" , Tätvere "Tuulevaiksel ööl", Grapsi "Valgus" ja Matvere "Silveri laul". Nüüd siis Unemati ka :D . Ja kui talle mõni laul ei meeldi, siis ta ütleb, et see laul häirib teda. Otto ikka oskab. Temaga igav ei hakka.

Oleme nüüd juba kuu aega oma uues kodus elanud. Iga päevaga läheb juba rohkem kodu moodi. Saab köögis


täisväärtuslikult süüa teha ja ahju kütmine ka enam-vähem selge. Iga ilmaga ju erinevat moodi see, et mõnus olla oleks.
Poistele pakub kõige rohkem rõõmu oma õu. Keegi ei lõhu lumememme ära ja keldri katuselt saab alla lasta. Ottot ruumipuudus ei sega, tema laotab oma autod ja klotsid kasvõi riidekappi laiali ja saab mängida küll. Rasmus unistab juba oma suvestaabist teisel korrusel.
Telekat ja arvutit pole. Ei igatse ka. Ok kaks korda nädalas ju võiks. Rasmus tahaks teisipäeva õhtuti Knight riderit ja meie Alariga pühapäevaõhtust ETV krimkat vaadata. Raadio on ka hea. Poisid kuulavad õhtuti unejuttu raadiost. Ja varem saab magada.
Üks kardinapuu kardinate ja mõned pildid seinale veel panna. Köök on täitsa valmis. Ottoga vahel kraabime vahel vanalt ukselt värvi. Kuumaõhupuhuriga. Ükskord Otto tahtis minu fööniga teha :D
Alar lubas, et tema enam väikses majas midagi ei tee ja hakkab suures majas põrandaid üles kiskuma ja mässama. Vahel ikka oigame, et kuidas me selle suure tööga hakkama saame.........
Igatsen kevadet ja aeda ilma lumeta.
Igatsen oma beebit näha.
Nimeteemalised vaidlused on ikka õhus. Igaühel on oma arvamus.

Täna kolime. Ehk nostalgia mõttes ööbime veel üks kord vanas kodus :)

Arvestades seda, et mulle niikuinii paljud vanad riided enam selga ei lähe, oli vähese igapäevase allesjätmine kerge. Kuigi mulle meeldib, et kapis on võimalikult suur valik, mille hulgast valida. Minu kiiks on, et ma ei saa mitu päeva järjest samade riietega käia :D Nüüd poleks neid enam niikuinii ruumi kuskile panna :)

Poisid ka terve hommiku pakkisid oma väärtuslikku kraami: legod, autod, mängukaardid, pusled, ajakirjad, lennukid, kleepekad, igasugu vidinad. Kaasa arvatud mitmed täiskasvanule arusaamatud, aga lastele väärtuslikud asjad (katkised puldid, ratasteta autod, paberist volditud asjad, mittetöötavad taskulambid jne) nende hulgas. Mäletan oma lapsepõlvest. Sestap tunnen end pisut süüdi, kui salaja nende vanu minu-meelest-mittemängitavaid-katkisi-asju ära viskan. Rasmus on eriline koguja, elus ei viskaks ta ühtegi asja ära, elu lõpuni käiks kulunud ja auklike riietega. Sest need on "vanad ja armsad", nagu ta ütleb :D Ta meil selline tugev kiinduja. Tema maailma armsaim asi kindlalt legendaarne skunk. Skunk, kes juba üle 10 aasta tema elus olnud (Rasmus ise saab kevadel 10), kellel aastas viis korda sünnipäev on, kes tema kõrval magama peab, kes isikliku teki alla filmi vaatab, kellest Rasmus filme teindu on, kelle kadumine on tragöödia ning kes on selja pealt siirdatud nahaga :D Ikkagi nagu pereliige. Ehk temast kunagi pikemalt.

Alar muudkui ronib viiendale ja alla koormad seljas. Mina olen Ottoga kodus ja tekitan kaste-kotte.

Uuel aastal on meie perele tõesti palju uut. Viies korrus jää sportlikuks ajalooks, viies inimene rõõmustab meie hingesid ning algab eluaegne seiklusmäng -"MAJA".

Luban aastal 2011 olla tublim blogija, kui eelmisel aastal.

Jep. Meie maja. Eile mässasime terve päeva puudega. Ma ei kujuta ausalt öeldes ettegi, mis tunne see on, kui kogu aeg kütma peab. Esimese asjana, kui ärkan. Esimese asjana, kui koju tulen. Viimase asjana, kui magama lähen. 

Aga eile töötasid poisid nagu hobused. Töökasvatus ma ütlen :)  Ladusime üle 20 ruumi puid auto peale. Nüüd tarvis need veel riidaks võluda. 

Aga naabrid on meil toredad :) !

Tere armas lugeja! 

Tegelen kolimisega.  Seoses teemade laienemisega käsitöölt muule, kolib ka minu ajaveeb. Käes on aeg, mil ma saan teada, mis tähendab ise oma kodu ahju kütta, oma aias lilli istutada, oma kodu seinasid värvida, ehitada, remontida, lehti riisuda ja kõike seda rõõmsat ja keerulist, mis ühe majaga kaasas käib. Vana majaga, mis kõvasti tööd tahab. Majaga, kus on see eriline OMA kodu tunne. Sellist tunnet pole mul kunagi varem üheski majas olnud. Tulevikus jagan neid rõõme ja muresid ka Teiega! Praegu aga hakkan tegelema suure pakkimisega. 

Juhuu!!!!!!