Sünnipäevane-jaanipäevane-suvine

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tutikalt üheaastase rõõmurulli pidupäev oli mitmepäevane. Sinna mahtusid mitmed toredad külaskäigud, vihmane ja tubane jaanilaupäev-sünnipäevapidu ning järgmisepäevane jaanituli. Alar ja Veiko hüppasid isegi üle jaanitule. Homme Saaremaale, shalalalaaaaaaa!

Siimu-härra aasta numero uuno

 

Siim pakub iga päevaga järjest rohkem rõõmu. Üldiselt sellega, et ta nii rõõmsameelne, nutikas ja tubli on. Iga päevaga tuleb uusi oskusi ja see üllatab alati, hoolimata sellest, et lapsi juba olnud ka ja... :D Ikka on ahvivaimustus peal. Iga kord, kui laps uue sõna ütleb, lehvitama hakkab, asju ära tunneb või muid uusi oskusi ilumutab, on see pööraselt tore. Ei tea, kas see on vanusest või kolmanda lapse staatusest, aga väikseid asju on lihtsam tähele panne ja nende üle õnnelik olla. Ja oma õuega on Siimul vist küll kõige rohkem vedanud.... Liivakastiröövik on ta tõega :)

Müts peas, mõte sees

 

 

 

 

Kui üks jänes, siis juba hunnik jäneseid. Kui üks müts, siis juba hunnik mütse.

Kingakarbimuuseum

 

 

 

 

 

 

Kui ma laps olin, viis isa mind tihti muuseumisse. See oli nii põnev maailm. Vanad asjad paeluvad mind praegugi. Vanad tassid on palju põnevamad kui uued. Vana mööbel palju kõnekam kui uus. Oma lugu. See on lihtsalt ime, et ise ka muuseumimaailmas töötada saan. Hetkel kodus olles, tegin omale oma muuseumi. Kingakarbimuuseumi. Vanade, katkiste, kulunud, mulla ja seina seest leitud pisividinatega, mis meie vana maja ajalugu kannavad. Minu jaoks on see lugu, mis nende asjade taga, muidugi saladus. Aga ma ju võin ette kujutada. Mida nende kääridega lõigatud on, mis rohi on olnud selles pudelis, kuna ust selle võtmega lukku on keeratud, mis otstarbega see põnev kuju oli, kust see kild pärit oli..... Lihtsalt niiii põnev. Loodan, et Kalda Tänava Kingakarbimuuseum veel midagi põnevat leiab. Ressursid on muidugi piiratud ... :)

Suvi

 

 

 

 

 

 

 

Mängin oma uue Picasaga. Jep, mulle meeldib see. Suvi on nüüd meil selline, et Otto ujus oma esimese selle aasta mereujumise. Rasmus on Saaremaal ja seal vist liiga jahe. Krussas kindlasti. Siim ja Otto aga suplesid aias. Otto muidugi arvas, et võiks ka õhtul vanni minna. Ja ma pean häbiga tunnistama, et olen täna juba kolm jäätist ära söönud. Hetkel võin end lohutada vaid sellega, et Siim kannab mu vormi eest hoolt. Sest spordi ja dieedipidamisevõime on minust kaarega mööda käinud...

Neli mütsi kahe hoobiga...

 

 

 

 

 

 

Ahjaa, Otto on nüüd ju peaaegu juustetu. Esimest korda peale beebiiga. Aga mütse ma muidu teinud poleks, kui Otto poleks arvanud, et ta ka tahab. Nojaa, Siim sai siis muidugu teise veel. Täpilise. Loomulikult. Ei tea, kuna mul see täpilisehullus üle läheb. Peaasi, et see naeruväärseks ei kisu :D Nagu ma oma venna käest teda sain, olen juba vanem naisterahvas pealegi :DDDDDDDDDDDDDDD

Otto Villem 6

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Batman

Tadadadaaaaa - bätmääään...... Minu selle suve ametlik lemmikjäätis! Mõelda vaid, piparmündi shokolaadiglasuuriga pulgajäätis. Lõpuks ometi.

Issi, kuhu me lähme?

Jean-Louis Fournier raamat "Issi, kuhu me lähme?". Pagana hea lugemine. Teemal puuetega lapsed. Või siis teistmoodi, kui teised, nagu ütleb autor. Või tegelikult - see raamat avab palju enam teemasid. Autor on Prantsuse humorist ja kirjanik, kes kirjutab oma kahest raske liitpuudega pojast. Armastuse ja tumeda-kurva huumoriga. Ega lastega muud moodi ei saagi, kui huumoriga. On nad siis teistmoodi või samamoodi kui kõik teised. Armsad on nad ju ikka. Laste ema nägemus sellest kõigest. Teatavasti on igal vorstil kaks otsa.

Kiik, teine.

 

 

 

Alar ISE oma kätega tegi selle kiigepuu. Raudtorudest. Keevitas. Nagu McGuiver. Tükk aeg ei tohtinud aknast välja vaadata, et keevitusleeki mitte näha. Ma ei väsi imetlemast Alaris seda, et kui on midagi teha vaja, siis ta lihtsalt ise õpib ja teeb. Arvan, et kui tal lennukit vaja oleks, hakkaks ta seda ka ise tegema.

Kui ta seda kiike kolm päeva teinud oli, hakkas ta kahtlema, et kas see üldse ikka sobib meie aeda :D

Unistan sellest, et meie lapselapsed ka kunagi selle kiige peal kiikuda saavad. Ma ei tea, kui imelik see on, et ma vahel meie lastelastest mõtlen.

Koolivaheaeg algas. Hetkel, kui ma tunnen, et mu energiatass on tühi, hirmutab see mind pisut. See tähendab igapäevast võitlust. Võitlust, et poisid ainult arvutis ei istuks. Et nad pidevalt ei kakleks. Et Otto midagigi normaalset sööks peale juustuvõileibade. Et poisid ei karjuks, kui Siim magab. Et nad uksega ei paugutaks. Iseks minust nii mõelda, aga nüüd ei kuulu ka see väike Siimu uneaeg enam mulle. Võin ju sellest mõelda, kui võimalusest arendada endas isetust ja sisemist rahu. Täna ma seda ei tunne. Ilmselt on asi päikese puudumises ja selles, et naabrid hommikust saati valju muusikat kuulavad. Muusikat, millest mulle jääb vaid bass ja maja raputav mürtsumine.