Kevad

 

 

 

 

 

 

 

Kevad teeb mind nii õnnelikuks, et varbad hakkavad surisema. Siimu varbad surisevad kõndimise peale. Ta saab ise ka aru, et ta osav on. Mis siis, et ta veel niiiiii osav pole. Viis-kuus sammu tuleb juba ära. Muidu on ta ka vinks-vonks. Paneb klotse torni ja võtab välja, on näppudega järjest oskuslikum, käpulikäimises eriti kiire, vannis väga libe, söömises hea ja magamises endiselt kiire. Ja mõelda vaid, mai tuleb ju ka kohe. Mu maailma kõige lemmikum kuu...

Au...

... ei ole häbiasi :) Ordeneid ka teistele tublidele peale minu ;P
Siim sai omale ka pisut ilu. Särgi peale. Ilma pildita särk on ju ilmselgelt lage ja kõle.

On see normaalne?

Jah, kahjuks on kõik looduses toimuv normaalne. Tema normid on lihtsalt väga laiade piiridega. Mitte et see minu suure kevadearmastusega klapiks. Ilmselt on isekas olla rahul ainult ilusa, päiksepaistelise ja sooja ilmaga. Parem et olen hetkel tänulik hoopis selle eest, et meil tsunaamisid, maavärinaid ja üleelusuuruseid uputusi pole.
Ikkagi, elaku kevad ja päike!
Ja lihavõttejänesed. Kõige selle sügavama tähendusega selle taga.

3 täpilist pühade eel

Eile tegin. Äkki tuli tunne, et nüüd ja kohe. Jah, viis jänest. 2 kõrvikut jäid väljalõigatud kangatükkideks. 3 täpilist - loogiline ju et neid eelistasin - said valmis. Peale sinise-kollase jänese valmimist tabas mind kohutav äratundmine: sarnasus ühe teatud mulle mittemeeldiva ühendusega. Sestap pean välja tooma, et jänesed ei kuuluta mitte kõige vähematki poliitilist sõnumit. Tegu on ainult jänesemeelsete olevustega. Sini-kollane jänes kuulutab hoopis positiivset ellusuhtumist.
Hollalaa!!!!!

Lumivalge sünnipäev

Kohtasin Alarit diskol. Päris hea disko oli. Siiamaani on :) Palju õnne mulle tema puhul, ma arvan :D ja talle tänase päeva puhul.  Ja diskol mängis seda ülalolevat laulu :DDDDDDDDDDDDDD
Ma elasin end juba kevadesse sisse, aga näed - rabarberinupud jälle lume all. Koos lilledega.

Jälle elus...

... - selline tunne on. Vahepeal, terve nädal otsa, oli selline tunne, et see küll elu ei ole. Siim oli paduhaige. No ikka täiesti haige, 3-päevane palavik, hull köha ja meeletu nohu. Iga viirus, mille Otto lasteaiast lahkelt toob, poogib tema endale ikka külge. Kõiksugu olulised tähtpäevad möödusid ka kui udus, kõik need sünni- ja pulmaaastapäevad ning vaheajad. Nüüd jälle elu lill. Ma loodan. Lumikelluke igatahes. Neid terve aed täis.
Premeerisin end selle kõigega toime tuleku puhul tubli tüdruku ordeniga. Mis siis, et ma end vahepeal väga ebatublina tundsin.

Siim on meil nii osavaks läinud, et seisab vahel 5 sekundit ka täitsa ise. Nutikas on ta ka. Ning füüsiliselt tugev. Ja mulle hakkab tunduma, et tema elu juhtmõte on: "Kui kogu aeg hästi lõbus ei ole, siis mina ei mängi". Kui ta just halvas tujus pole, on ta väga heas tujus. Ja mina olen pidevalt hädavajalik :) Iga hetk. Liigset kangekaelsust ma talle süüks panna ei saa. Kui midagi ikka ei saa, siis pole hullu. Midagi muud ikka saab. Ainult paberisöömispiirang talle ei meeldi. Midagi väga põhjapanevat ma siiski Siimu 9-kuuse iseloomu kohta veel öelda ei oska. Aga põnev on küll 3 erinevat poissi kõrvuti vaadata.

Hüvasti räpane lumi!!!

Just raadiost kuulsin. Hea kõrvale kuulata.

Neljapäev, sünnipäev

Mõned päevad on väsitavamad kui teised. Või olen mina ise väsimusele vastuvõtlikum. Mõnikord olen ma draamakuninganna ja ägan, et mu täiesti vahva ja maailma mastaabis üle mõistuse õnnelik elu on maailma kõige keerulisem ja hullem. Ja kõik on niii-niiii kohutav ja mina lihtsalt ei saa üldse hakkama. Mitte millegagi. Peale nii mõndagi magamata ööd, kaklevate-kisavate-haigete poiste keskel kodus olemist võib selline tunne mind vabalt tabada. Aga kui raadiost kostab ilus laul ja ahjust tuleb Rasmuse tehtud muffinite hea lõhn, Rasmus-Otto kaarte mängivad ja ma korraks arvuti taha oma kohvitassiga maabun, tundub jälle, et polegi ju kõik nii hull:). Ja pealegi, kevad ju pole kaugel.
Aga Siimul on täna 8. sünnipäev ka. Meie pisike tšempion. Palju õnne meile kõigile tema puhul :)

Karu Kusti ja Märtsijänes

Mina, nagu ka loodus, tühja kohta ei salli. Kusti ja Märtsijänes siis. Taaskord imetillukesena välja prinditud lõike ja õmblusmasina abil sündinud. Seekord ilma mingi varasema elukogemuseta. Tutikast kangast, mis on ühelt poolt ühe ja teiselt poolt teise mustriga. Kusti on eriti uhke oma liigestega käppade üle.
Ma ei tea, mis neist tuleviks saab, hetkel elavad nad minu juures.

Ei pea ometi kogu aeg praktiline olema, ega ju.

Köögis

Miks inimesed söövad saia vahukoorega? Ei tea. Aga ikka söön. Võistluslikku momenti, et kes päeva jooksul kõige rohkem sööb, pole ma õnneks kunagi kogenud. Aga tean, et osad on :)
Nädalavahetusel sain proovida, et söetabletiga saab tordi peale joonistada! Seda õigemini enne vees lahustades. Ühtlasi sain teada seda, et on olemas 6-kuuseid, kes pool tundi rahulikult süles istuvad :DDDD
Täna sain teada seda, et ega trikiga ei õnnestu last salatit söögi sees sööma meelitada. Juhul muidugi et see laps on Otto :)
Tittede esmaabikoolitusel sain aga teada, et on olemas hea asi haavavõrk, mida pannakse sideme/plaastri alla. Siis ei kleepu see haava külge. Sobib ka põletuse sidumiseks. Ning et põletuse korral on kõige valutum lapsele põlenud kohale külm ja märg rätik panna ning seda iga minuti tagant vahetada. Ja seda ka, et musta haava on lubatud seebi ja puhta kraaniveega pesta.
Elagu uued teadmised!

Jänes Juul on adopteeritud. Seoses Kristiina sünnipäevaga. Las möllab seal ministeeriumis. Paneb ehk midagi tarka kosmoseuuringutest kõrva taha :)