Jälle elus...

... - selline tunne on. Vahepeal, terve nädal otsa, oli selline tunne, et see küll elu ei ole. Siim oli paduhaige. No ikka täiesti haige, 3-päevane palavik, hull köha ja meeletu nohu. Iga viirus, mille Otto lasteaiast lahkelt toob, poogib tema endale ikka külge. Kõiksugu olulised tähtpäevad möödusid ka kui udus, kõik need sünni- ja pulmaaastapäevad ning vaheajad. Nüüd jälle elu lill. Ma loodan. Lumikelluke igatahes. Neid terve aed täis.
Premeerisin end selle kõigega toime tuleku puhul tubli tüdruku ordeniga. Mis siis, et ma end vahepeal väga ebatublina tundsin.

Siim on meil nii osavaks läinud, et seisab vahel 5 sekundit ka täitsa ise. Nutikas on ta ka. Ning füüsiliselt tugev. Ja mulle hakkab tunduma, et tema elu juhtmõte on: "Kui kogu aeg hästi lõbus ei ole, siis mina ei mängi". Kui ta just halvas tujus pole, on ta väga heas tujus. Ja mina olen pidevalt hädavajalik :) Iga hetk. Liigset kangekaelsust ma talle süüks panna ei saa. Kui midagi ikka ei saa, siis pole hullu. Midagi muud ikka saab. Ainult paberisöömispiirang talle ei meeldi. Midagi väga põhjapanevat ma siiski Siimu 9-kuuse iseloomu kohta veel öelda ei oska. Aga põnev on küll 3 erinevat poissi kõrvuti vaadata.

Hüvasti räpane lumi!!!

Just raadiost kuulsin. Hea kõrvale kuulata.

Neljapäev, sünnipäev

Mõned päevad on väsitavamad kui teised. Või olen mina ise väsimusele vastuvõtlikum. Mõnikord olen ma draamakuninganna ja ägan, et mu täiesti vahva ja maailma mastaabis üle mõistuse õnnelik elu on maailma kõige keerulisem ja hullem. Ja kõik on niii-niiii kohutav ja mina lihtsalt ei saa üldse hakkama. Mitte millegagi. Peale nii mõndagi magamata ööd, kaklevate-kisavate-haigete poiste keskel kodus olemist võib selline tunne mind vabalt tabada. Aga kui raadiost kostab ilus laul ja ahjust tuleb Rasmuse tehtud muffinite hea lõhn, Rasmus-Otto kaarte mängivad ja ma korraks arvuti taha oma kohvitassiga maabun, tundub jälle, et polegi ju kõik nii hull:). Ja pealegi, kevad ju pole kaugel.
Aga Siimul on täna 8. sünnipäev ka. Meie pisike tšempion. Palju õnne meile kõigile tema puhul :)

Karu Kusti ja Märtsijänes

Mina, nagu ka loodus, tühja kohta ei salli. Kusti ja Märtsijänes siis. Taaskord imetillukesena välja prinditud lõike ja õmblusmasina abil sündinud. Seekord ilma mingi varasema elukogemuseta. Tutikast kangast, mis on ühelt poolt ühe ja teiselt poolt teise mustriga. Kusti on eriti uhke oma liigestega käppade üle.
Ma ei tea, mis neist tuleviks saab, hetkel elavad nad minu juures.

Ei pea ometi kogu aeg praktiline olema, ega ju.

Köögis

Miks inimesed söövad saia vahukoorega? Ei tea. Aga ikka söön. Võistluslikku momenti, et kes päeva jooksul kõige rohkem sööb, pole ma õnneks kunagi kogenud. Aga tean, et osad on :)
Nädalavahetusel sain proovida, et söetabletiga saab tordi peale joonistada! Seda õigemini enne vees lahustades. Ühtlasi sain teada seda, et on olemas 6-kuuseid, kes pool tundi rahulikult süles istuvad :DDDD
Täna sain teada seda, et ega trikiga ei õnnestu last salatit söögi sees sööma meelitada. Juhul muidugi et see laps on Otto :)
Tittede esmaabikoolitusel sain aga teada, et on olemas hea asi haavavõrk, mida pannakse sideme/plaastri alla. Siis ei kleepu see haava külge. Sobib ka põletuse sidumiseks. Ning et põletuse korral on kõige valutum lapsele põlenud kohale külm ja märg rätik panna ning seda iga minuti tagant vahetada. Ja seda ka, et musta haava on lubatud seebi ja puhta kraaniveega pesta.
Elagu uued teadmised!

Jänes Juul on adopteeritud. Seoses Kristiina sünnipäevaga. Las möllab seal ministeeriumis. Paneb ehk midagi tarka kosmoseuuringutest kõrva taha :)

Koos...

... on ikka etem olla kui üksi. Näiteks koos sõpradega. Sõbrad võivad olla väga erinevad, aga kui on olemas see miski eriline, mis ühendab, siis muu ei loe. Peaasi, et koos on hea.
Mina igal juhul armastan oma sõpru.

Lind

Lind Linus. Oma senise elu veetis ta padjapüürina. Kas pole mitte kaunis olla täpiline padjapüür? On küll. Aga lind olla on hoopis toredam. Silmad peas ja puha. Kui Linus linnumajja sööma läks, lendasid teised linnud ära. Ju punased ja täpilised linud pole teiste seas nii populaarsed. Kindlasti on kadedad. Sestap adopteerisin Linuse oma koju.

Jänes

Jänes Juul askeldas eile õues. Lumine ja märg oli. Aga tore.
Oma elu esimese osa veetis Juul olles köögikardin. Ilmselt kuskil Rootsimaal. Aga nüüd on ta jänes. Meie pere kolmas. Esimene on Siim, teine Siimu kollane ja triibuline Jänes. Juuliks sai ta 3 minutit tagasi. Tegelikult on tal sõpru ka ja mulle hakkab tunduma, et neid tuleb juurde. Aga nendest teine kord.

Lisalugu, lisalugu!

Kas pole mitte võrratu laul :) ?

Ooooo, karask!!!

.... Kus oled olnud kogu mu elu? Alar on juba aastaid rääkinud mingist müstilisest karaskist, mis pidavat nii hea olema. Ei osanud ma miskit arvata. Aga vot eile oli tunne, et seekord ei peaks odrajahu pakki raisku laskma nagu eelmisel korral, kui see aegus. Tegin eile kohupiimakaraskit. Sai kohe otsa. Tegin täna uue. Ohtrate köömnetega. Kurjatult hea.

Põhiretsept, millele võib ju mida iganes juurde panna:
Odrajahu-kohupiimakarask
200g kohupiima
2dl piima
1 muna
2dl odrajahu
1dl nisujahu
1tl söögisoodat
1tl soola
1spl suhkrut
2spl õli

Sega kohupiim piima, muna, soola ja suhkruga. Sega jahud ja sooda ning lisa taignale. Viimasena lisa õli. Vala vormi ja küpseta 175 kraadises ahjus u. 35-40 minutit.

Siimu jaoks ostsin täna raamatu "Esimesed ampsud".

Mõni asi raamatus tekitas küll küsitavusi, aga kuna seadsin endale eesmärgiks normaalselt toituv laps (erinevalt Ottost), siis mõningane nõu kulub ära.

Siim on jõudnud ajajärku, mil kiiver marjaks ära kuluks. Iga päev ikka käib pikali. Teen süüa, lähen vannituppa, pesen käsi, võtan riiulist midagi. Kohe on väike inimene jala küljes püsti. Tooli all hakkab end püsti ajama. Selge see, et ei mahu sinna püsti seisma. Paras pasun käib pidevalt :) Aga ikka iga päevaga terasem ta. Paneb imestama, kui nupukaks saab üks inimene nii lühikese ajaga muutuda. Ilmselt üllatuvad oma laste peale ka need, kellel juba kümme last :D

Teki tegime Egega kahepeale. Julia pisilasele. Ja jep, see pastakatriip ei tulnudki esimese pesuga päris ära, Ege :PPPPPPPPP Arvan, et teisega juba tuleb.

See laual on üks kaunemaid Eesti lugusid, mis viimasel ajal raadiost kuulnud olen. Peale Lenna laulu muidugi :) Nii siiras ja ilus. Südamesse läks. Pehk ja Bonzo "Musta varju saatel"Bonzo&Pehk - "Musta varju saatel"

Siimu eri

Siim on meil täna sünnipäevalaps, 7 kuud ilma näinud. 6 hamba omanik, ok 6. alles nina välja pistmas. 6. hamba tulemine on olnud Hiina piin.
Roomab eluga, sel nädalal hakkas ka käpuli käima. Ajab end kõige võimaliku ja võimatu najal püsti. Muud ta ei teekski, kui oleks püsti. Ajab end püsti ja siis võtab ühe käega mingi asja, paneb suhu ja siis hakkab teisega ka võtma ja saab aru, et see pole nii hea mõte.
Tuju on tal väga kõikuv, ühel hetkel on ta väga rõõmus ja tegus, teisel jälle üsna tõre ja kurblik. Ööd on nagu juhtub, mõnel ööl magab rahulikult ja sööb paar korda, mõnel ööl ajab nagu vurr ringi ja keerab volüümi üles.
Mõnda inimest on ka võõrastama hakanud. Armastab põnevust ja uusi asju. Tema juba ei mängi, kui igav on. Mida suurem kogus perekonda kodus on, seda toredam tema meelest.
Lisatoidu suhtes on Siim skeptiline, kui siis paar lusikatäit moe pärast.
Päevase une suhtes on mul aeg hakata leppima sellega, et kõik lapsed ei peagi magama mitu tundi järjest. Siimule piisab vabalt poolest või maksimum ühest tunnist. Kaks pikemat korda, üks 15-minutine sutsakas õhtul.
10 kilo ja 70 cm. Paras sületäis ilu ja armastust :) Nagu puttod renessansi maalidelt.

Kas on linnukesel muret?

Tänuks putukate ja tõukude söömise ning puude eest hoolitsemise eest teile armsad linnud, mu inspiratsiooni allikad...
Teostus: kõik kamba peale.

Mis päev täna on?

Eks ikka see, mis on peale eilset ja enne homset :) Taaskasutus vanast kalendrist, praktilisest vajadusest tingitud.

3 head asja

Kolm head asja, mida viimasel 2 nädala jooksul kogenud olen.
Punkt 1. Film - "Departures"

Imekaunis ja jaapanlikult stiilne film surmast, armastusest, andestusest, igatsusest ja surmakommetest Jaapanis. Peategelaseks noormees, kes ühes Tokyo orkestris tšellot mängib. Peale orkestri pankrotti minemist naaseb ta oma naisega väikesesse ja kaugesse kodulinna. Tööd otsides satub ta ühte matusetalitlusfirmasse. Juhtub nii, et see koht ongi tema jaoks õige. See firma tegeleb väärika ja ilusa lahkumineku pakkumisega surija perele. Pere ja sõprade silmis see just puhas ja korralik töö pole. Aga nagu ikka, on kõigel põhjus ja mõni tee õigesse kohta on pikem kui teine. Tõeliselt kaunis film. Vaatasime Alariga eelmisel aastal palju filme, aga nii kaunist teist ei tulegi kohe meelde.

Punkt 2. Raamat - Kurt Vonnegut "Ürgpimedus"

Oma senise elu olen suutnud elada ühtegi Vonneguti raamatut lugemata. "Tšempionide einet" küll üks kord alustasin, aga polnud õige hetk ja ei haakunud ma sellega. Aga "Ürgpimedusega" haakusin küll ja väga hea lugemine oli. Juuditeema on üldse viimasel ajal kuidagi tihti lugemisnimekirja sattunud. Seekord siis jällegi hoopis teisest nurgast. Tegelaseks Saksamaal elav ameeriklane, kirjanik, kes oma avaliku natsimeelsuse pärast palju vaenlasi kogunud on. Ja keegi ei tea, et ta ameeriklaste spioon on. Väga peene ja musta huumoriga teravmeelne raamat inimlikkusest ja inimeseks olemisest.

Punkt 3. Lauamäng - "Lõbusad sellid".

Kuna Otto ja Rasmus suured lauamängusõbrad on, siis on rõõm, kui vahelduseks ka midagi uut mängida saab. Ja selleks, et lapsed arvutis ei oleks, on meile kui lapsevanematele kohustuseks pidevalt mängida ja mängida :D Alar teeb seda suurema hea meelega kaui mina. Mitte, et mulle ei meeldiks mängida, aga lihtalt mitte niiii tihti. Tänu Siimule viilin vahel eemale ;P Aga see mäng pani mind ka põrandal roomama ja laulma ning hüppama. Lõbus mäng :) Just meie kraadede vanusele paras. Ehh, Siim muidugi välja arvatud :DDDDD