Linnud...

... - Täpi Ottole ja Ruudu Raelile. Nuku on Moonale. See oli vahepeal Linda nukk. Õmblesin talle karupüksid ja kampsuni. Suurest roosast kampsunist.

Aga sellest pole midagi, et mul enam nukku pole, keda riidesse panna. Mul on ju Siim :)

Kaks pärlit....

... suvises raamatukuhjas, mida neelan. Esimene neist Daniel Glattauer -“Hea põhjatuule vastu”. Raamat, mis alguses kuidagi venis ja kahtlane tundus, aga siis täiega end käima tõmbas. Lõpu lugemine oli eriti kiire ja põnev. Raamat e-kirjades kahe võõra vahel. Võõra, kes peagi pole enam üldse võõrad. Ja samas... Ilus ja pisut kurblik raamat. Kerge, aga mõtlemapanev. Hea.

Teine raamat, see on küll väga rõõmus lugemine. John Humphrys ja Christopher Humphrys - "Sinine taevas ja mustad oliivid". Isa ja poja armastus Kreeka vastu ja kõik see hullumeelne, mille nad seal üle on elanud üht maja ehitades. Tänud Kuku raadiole, kes seda kunagi natuke ette luges ja huvi tekitas. Pööraselt naljakas. Mõtted kiskusid pidevalt aastataguse Kreeka reisi peale. Või siis praeguse Kreeka kriisi peale. Täiesti arusaadav, miks nad seal kriisis on, kui nad sellised on :) . Tekkis igatsus sinna jälle minna. Isegi Alar hakkas seda lugema ja itsitama. Me haru-haru-harva loeme ja naudime samu raamatuid. Soe soovitus.

Otto tegeleb viimasel ajal pidevalt audiolugemisega. "Sirli, Siim ja saladused". Sepo Seeman loeb seda ikka pagana hästi. Kuigi päevas ühte ja sama juttu nii palju kordi kuulata hakkab peagi end minu jaoks vist ammendama. Siiamaani on ikka naljakas. Otto kavatseb need vist pähe õppida, nii palju peab ühte ja sama plaati kuulama. Täna hüppas batuudil ja ise rääkis: "Montööre oli kaks, üks paks ja vuntsidega, teine kõhn ja prillidega" :D

Kohe hakkan lugema Nick Hornby "Julia, alasti." Ei, täna ei jaksa. Ust värvist puhastada ka ei jaksa. Krimkat vaadata ka ei jaksa. Uni kõlab hästi.

Ahjaa, Siim sai ju eile 2-kuuseks ja ta on praegu sama suur, kui Otto 3-kuuselt. 6,7 kg ja 61 cm. Hiiglane. Loodetavasti ka ajumahult :) Ta on nüüd ka täiesti sotsiaalne, naeratab ja koogab. Hullupööra nunnu ikka.

Õnnelik päev...

...meie kodumaale! Täpselt 20 aastat tagasi täna olime Tõnisega džuudolaagris. Olin väiksena päris isamaaline laps. Kirjutasin luuletusi isamaast ja köitsin need ka illustratsioonidega raamatuks. Õppisin omaette pähe laulu "Eesti lipp" laulu sõnad. Hümni ajal nutsin salaja. Minu lapsed võtavad vabadust ilmselt tunduvalt iseenesestmõistetavamalt. Mul on hea meel, et olen näinud sellist aega, nagu siis oli. Kui ma väike olin. Palju õnne meile väikestele eestlastele!

Aga Siim saab nüüd värvilisi unenägusid näha :) Oma värvilises voodis. Väikeses linnas. Kollases majas.

Mida ma vajan?

Lihtsalt niiiii hea.... Michael Jacksoni õepoeg.

Sügisetunne ja õunamoos

Kuna Siimiku uned on rohked, aga napid ja sülelembesed, siis palju ma pole ette võtta saanud. Aga midagi ikka. Näiteks pisut õunamoosi ja vannitoaust lihvinud.

Alar võttis esiku ette. Väike iluravi kulub ära. Ja aknad vajavad hädasti pisut ravi ja hoolitsust. Suure vihmaga lasevad lausa läbi. Rääkimata sellest soojakaost talvel.

Sügisetunne on. Mulle see meeldib. Ilm on mõnus, pole palav. Ja see magus õunalõhn - nomaeivõi. Sügisetunne on alati pisut kurb ka. Aga kuna ma ise enam koolis käima ei pea :DDDDD, siis on see ikkagi pigem ilus kurbus. Rasmus eriti kooli ei oota :D Suvisest kohustuslikust lugemisest luges ta läbi kõige lühema raamatu. Pole raamatuinimene, nagu ta ise väidab. Eks tal aega ümber mõelda küll ja küll. Me Alariga loeme. Alar oma teise maailmasõja teemalisi raamatuid ja mina ilusat ilukirjandust. Viimati lugesin Hanif Kureishi "Gabrieli andi". Häid raamatuid võib ikka teist korda lugeda. Otto jälle teeb ristsõnasid. Siim aga tegeleb ornitoloogiaga ja vaatab oma linde.

Siimiku esimene kuu

Siimik, Siimi, Simpson, meie pesamuna, on ilmselt hiiglaste killast, esimese kuuga võttis ta juurde 1,9 kg ........

Sünnipäeva puhul sai ta minult kingituseks lindudega karuselli. Laulda võib ise :) Mitte et Siim oma voodis magaks, aga igas tahes võib ta seal nüüd linnuvaatlust läbi viia.

Üks päev nimetati Ottot minu keskmiseks pojaks ja ma ei saanud esimese hooga arugi, kellest räägitakse. Naljakas ikka nii paljudele lastele korraga ema olla :)

Otto meil nüüd ka prillipapade ansamblis. Instrumentaalansamblis.

Need on minu mõttelised kingad. See tähendab, et mul pole selliseid. Aga võiks olla.

Hea hea lugemine

Aitähh Siimule, kes lahkesti lugemisvõimalust pakub. Mitmeid häid raamatuid on viimastel kuudel ette sattunud, aga see läks kohe eriti südamesse. Varraku sari Moodne Aeg ikka oskab seda head lugemiskraami valida.

Raamat, pisut kurb, armastusest, üksindusest, hiljaksjäämisest, kaotamisest ja kirjutamisest. Nicole Straussi "Armastuse ajalugu".

Suured vennad

Esimene kohtumine elu ühtede tähtsamate inimeste vahel oli hell ja ilus. Siim sai ohtralt paisid ja vennad end suurte vendadena tunda. Eriti Otto. Tema jaoks see ju uus kogemus olla kellestki peres vanem. Ja no ei olnud Otto kaks nädalat tagasi nii suur poiss :DDDDDDDD Täpselt samamoodi nagu Rasmus peale Otto sündi üleöö maagiliselt vanemaks, suuremaks ja targemaks sai. Natuke kurb tunne.

Aga nii hea, et nad nüüd koju tulid. Elagu kogemata paukuvad uksed :D

To-do list :)

Nädal aega Siimu-aega. Siim on mõnus titt. Magab, sööb, kakab. Hääl on mehisemaks läinud, ei kriiska enam :) Iga päev muudkui vaatan teda. Lihtsalt nii ilus ja hea vaadata. See aeg on ju niiiiiiiii lühike, kui ta nii tilluke on. Ta on nii pisikese Otto nägu, et vahel Alariga ütleme talle kogemata Otto :)

Ja kaks nädalat pole ma oma armsaid suuri poisse näinud. Igatsen.

Ma sündisin ilmale täna,
ma eilset päeva ei tea.
Ma lille seest sündisin täna,
see päev on imehea.

Ma sündisin maailma täna
muid päevi mina ei tea.
Ma sündisin maailma täna.
Küll maailm on ilus ja hea!

Siim. Meie armas Siim. Ilus, hea, tubli, täiuslik.

Võidupühalaps, kelle sünnipäeva alati paraadi, elava tule ja lippudega peetakse. Vabal päeval.

Sünnitus oli kiirem, kui minu jaoks eales varem. Peale 21 hakkasid väikse valu moodi asjad. Kell 23 hakkasime oma autoga kahekesi sõitma Keskhaiglasse ja kell 2.42 oli Siim päriselt meiega. Õnn peale Siimu sündi oli ülevalt suur. Hästi suur.

Praegu on ta mul süles, süle-tissi-emme-lemb ta ikka! Heleda häälega ja kortsus kätega :) Maailma kõige-kõige nunnum.

Go-Go

Peale paari tundi voodis külmetamist, selja valutamist, paha-paha olemist ning mõningaid sünnituseelseid vihjeid minu kehast tuli Alar lõpuks koju, tõi mulle paki komme, pistsin juustukoogi ahju, kuulsin raadiost oma lemmiklaulu Outloudz "Horrors" ning tunne tuli selline, et ma olen täna valmis. Siim, kas Sina ka oled?

Go-go! Elagu meie!

Lapsed läinud...

Poisid läksid maale. Imelik olla. Vaikne. Tühi. Tuba jääb korda, kui koristada. Piim jääb külmkappi, kui see sinna panna. Jäätis külmkappi (mitte kauaks, aga piisavalt et imestada....). Ema ilma lasteta ikka pahupidi olek. Nagu päev ilma päikeseta. Nagu jalg talvel ilma villase sokita. Nagu leivasupp vahukooreta. Nagu lill ilma veeta. Nagu voodi padjata. Nagu keha südameta.

Tuleks nüüd Siim.

Seda ka, et Laika Virgin on ka väga hea.

Ja seda ka, et Ottol on üks silm laisk ja ta saab pluss-prillid :( Ja tund päevas peab vasaku silmaga piraati tegema. Treenima paremat silma, et ta vaatamist pikapeale ära ei unustaks.

Aga Ottol käis täna elu esimest korda hambahaldjas ja viis ta miniatuurse piimahamba taevasse täheks (Rasmuse teooria) :) Oi ta ootas seda juba ammu.....

Otto sünnapildid.

Ja maasikad on head!

Otto 5

Otto Villem. Mu kingitus kosmosest. Tähtede pealt. Sealt, kust tuli Väike Prints. Palju õnne kallis! Iga päev Sinuga on pidu. Pidu sellest, et Sa olemas oled. Sellisena, nagu Sa oled. Aitähh olemasolemise eest!!!!!!

Tunne

Tunne on rasedam kui iial varem..... Peeglisse vaadates polegi kõht niiiii suur, kui pildi peal.

Ja seda ka, et Ewert and The Two Dragons on niiii hea...

Aed

Kas pole aed mitte võrratu laiendus tubasele olemisele kodus.... Mitte et ma aias palju aega viidaksin. Palava käes on kehv olla ja rohida ka ei jaksa. Aga tänu Alarile ja emale on see nüüd ilus ja armas. Grillida on tore ja aias laua taga teed juua ja mõelda. Täna magas Rasmus sõbraga juba telgis ka :) Mul on aias lilla ja veel hästi nunnu roosa sirel, tohutu kogus pojenge: esimesed neist tumepunased. Otto sünnaks lähevad lahti. Esimene maasikas juba täitsa punane. Herned veel tillud, oad lausa olematud, till juba tilli moodi ja murulauk täitsa beebi. Ema lilledest rääkimata. Neid on igasuguseid ja nendest jagab tema kõige rohkem.

Ja lõpuks ometi sain ma oma isetegemise mojo kätte. Tegin kolme päevaga kaks ammust unistust: piknikuteki ja sünnipäevalipud. Jess, pai mulle minu enda poolt.

Mõtted juba Otto 5. sünnapeo kallal. Soov enne, kui Siim tuleb Ottole üks tore sünnipäevapidu teha. Ta on sellest juba nii kaua unistanud.

Haige olemine hakkab ka tasapidi vaikselt üle minema ja inimese tunne tagasi tulema. Ei tasu ikka soojade ilmadega külmetada.....