Jep. Elu on lill. :) Olen lihtsalt õnnelik. Aed. Lilled. Lapsed. Ema. Emadepäev. Maailma parim ja armsam pere. Kasemahl. Lihtsalt olemine. Nii hea on olla, et pikki lauseid ei olegi.

Paha

Paha ilm = paha tuju.

Väsimus.

Üldse pole tore.

Oma aia lumikellud!!!!

Tadaaaaaaaa, vaatan aknast välja ja mis ma näen? :))))))))))))))))))

Eile veel polnud. Või ma ei vaadanud.....

Koolivaheaeg - köhapuhkus

Ma pole enam ammu nii palju lugenud kui nüüd, ilma telekata. Miks üldse telekas on? See on üks suur mina-röövel. Mitte et vahel poleks tore röövitud olla...

Üldse, tunnen, et mul on kolm põhilist mina: kodu-mina, töö-mina ja mina-mina. Kodu-mina on niikuinii koguaeg, tema hoolitseb pere eest, teeb süüa, koristab, käib poes, teeb süüa, vaatab, et igasugu põlveaugud on parandatud, käib autoga ülevaatusel, põetab haigeid, peseb pesu. Noh, klassikaline ema. Siis töö-mina. Tema käib tööl, muretseb-rõõmustab, et tööl kõik korras oleks. Vahel ka peale tööaega. Kuigi ei peaks. Juba neid kahte on mul raske ühendada. Kui lapsed haiged, siis ikka mure, et kas töö tehtud saab. Ja kui ma tööl olen, siis vahel unustan lapsele helistada ja küsida, kuidaskoolisläks-teeomalesööksoojaks-teeõppimineära. On ju ka veel see päris kõige sisemine mina-mina. Mina-mina, kes mõtleb Liina-mõtteid, loeb, kuulab muusikat, õmbleb, unistab, heegeldab, joonistab. Mina-minaga sain ma eriti sõbraks siis, kui Ottoga kodus olin. Siis mahtus mina-mina töö-mina asemele ja õudselt tore oli. Kohe kolm aastat oli tore. Selle üle jääb vaid rõõmustada, et see aeg nüüd jälle tuleb. Ja ma saan tolmu ära kraamida oma mina-asjadelt. Sest mina-mina on nüüd mõni aeg peidus olnud.

Imetlen naisi, kes suudavad kõik need minad korraga ära endasse mahutada. Mul seda veel harjutada vaja. Aega on ju kõigil sama palju. Äkki ma magan liiga palju :D

Elagu mina-mina! Mulle hakkab tunduma, et ma olen ikka paras skiso.

Puhh...

KARUPOEG PUHH, A. A. Milne

Ruu jälle kukkus kaks korda vette - esimene kord kogemata, aga teine kord juba meelega, sest ta nägi äkki Kängut Metsast tulemas ja teadis, et nüüd peab ta nagunii koju magama minema.

"Just seda ma tahtsingi sult paluda, sest minu enda õigekiri lonkab veidi," lausus Puhh. "Muidu on mu õigekiri täitsa hea, ainult et lonkab ja tähed lähevad mõnikord valesse kohta."

"Jänes on ikka tark küll," lausus Puhh mõtlikult. "On jah," oli ka Notsu nõus. "Täitsa tark kohe." - "Ja mõistust on tal kah." - "Jah," kostis Notsu. "Seda tal on." Tükk aega vaikisid mõlemad. "Eks sellepärast ta vist ei saagi kunagi millestki aru," lisas Puhh lõpuks.

Ja kirjutas paberi ühele küljele: API! NODSU (MINA) teisele küljele aga: SE OLEN MINA NODSU, API, API!

Ja kui ta viimaks koju teed jooma läks, oli tal 36 võitu ja 28 kaotust, mis tegi välja nii palju kui ... hm ... noh, ühesõnaga, vaja 28 36-st ära võtta ja ongi käes. Selle asemel, et tagurpidi teha.

Ja tõepoolest, mis lõbu oli niisugust põnevat asja nagu see uputus ihuüksi läbi elada, kui polnud võimalik selle üle kellegagi mõtteid vahetada.

Jänes istus nüüd Puhhi kõrvale maha, aga tundes siis, et ta niimoodi hoopis vähem tähtis välja näeb, ajas end sedamaid jälle püsti.

"Või siis Iiah. Noh, tema on küll juba iseendastki nii kurb kuju, et nii- sugune uputus ei tähendaks talle enam suuremat midagi."

"Aga mida teavad nad A-st? Mitte mõhkugi ei tea. Aga Haritud Olevustele - pane tähele, väike Notsu -, Haritud Olevustele - ma ei räägi puhhidest ega notsudest - on see siin suur ja tähtis A." - Iiah

"Hei, Jänes!" hõikas Puhh. "Oled see sina?" - "Oletame, et ei ole," vastas Jänes, "ja vaatame, mis sest asjast välja tuleb."

"Hommikust, Puhh," kostis Iiah süngelt. "Kui see ülepea mõni korralik hommik on, milles ma kahtlen."

Iiah aga torises endamisi: "Igasugused kirjutamisvärgid, pliiatsid ja teab mis kõik! Täiesti üle pakutud, kui keegi minu arvamust küsiks. Mõttetu rämps. Mitte krossigi väärt."

12 aastat

ALGAV PÄEV
Miks, algav päev, on argipäev su nimeks?
Ma kuulutan su sekundid kõik imeks
täis iluehmatust ka täna hommikul.
(Betti Alver)

12 aastat armastusväärset kooslust nimega Liina ja Alar. Palju õnne meile endile meie endi poolt :)

Õudne......

....pidu :) Rasmuse 1000. juubel, kohal oli terve hunnik igasugu koletisi, vampiire ja hirmsaid tegelasi.

Armsale pojale!

Minu kõige suurem ja armsam õpetaja - minu poeg. 10 aastat õnnistatud seisundit nimetusega lapsevanemlus - vanemlapsesus! :)

Kullake!!!!!!!!! Sinusse mahub terve maailm! Sina ei mahu ühte lausesse, ühte juttu. Ühte soovi. Ühte pilti. Sina ise oledki maailm!

SA TULID

Juhan Liiv

Sa tulid tuppa ja valgust ja
selgust sai tuba täis .
Su üle oli kui päike
Kui päike kiiresid täis

Sa tulid tuppa ja valgust
Ja selgust sai tuba täis.
Su üle heljus kui muusik
su komme — valgust täis.

Nii tulid tuppa ja valgust
ja selgust sai tuba täis.
Su naeratus oli kui päike:
kõik ilm sai päikest täis.

Kui oleksin tundnud Sind varem

Ilonale - kõige naisemale naisele :)))))))) Palju õnne armas sõber!

Kui oleksin tundnud Sind varem
Ellen Niit
1965

Kui oleksin tundnud Sind varem,
siis oleksin kinkinud Sulle
oma kollase lumelabida
ja sinise ämbri,
kus taevatähed peal.

Kõik võilillemurud oleksin andnud ma Sulle
ja liivaaugud ja kekskastiplatsid
ja puiesteed kõik, täis lehti ja kastanimune,
ja kõige pikemad liukohad rentslis,
mis teada.

Ja tünnid kõik vihmaveetorude all
mustläikiva veega,
mustläikiva põhjatu veega,
mustläikiva vee kõnega
taevast, puuladvust
ja pilvedelennust
(mis imelik alltekst – nii ülal!)

ja sellestki veidrast, mis vaadates sinna
tõusis mul kurku
nagu lind,
nagu hing,
nagu kimalane.

Ja ma isegi usun,
et kollase karu,
oma kulunud ninaga kollase karu
kõigi mu saladustega, mis temal teada,
oleksin andnud ma Sulle
päriseks.

Ja nutnud siis küllap,
teadmata ise
kas haledast meelest või rõõmust.

Mis me teeme..

Mis me teeme? Meie Alariga loeme, loeme, loeme. Lõpuks suutsime leida kumbki omale omad raamatud. Kahekesi on ühte ja sama raamatut raske lugeda :D Alar luges mu armsad John Irvingud järgi.

Ikka pole veel telekaisu tulnud. (v.a. pühapäeva õhtul kell 22).

Otto ja Rasmus teevad kukerpalle (Otto teeb tireleid), kaklevad, müravad, teevad ristsõnu, kuulavad muinasjuttu, jagelevad, kes kelle tööd teeb. Rasmuse töö on ahju kütta ja prügi ära viia. Otto töö on ahjust tahma võtta. Detsibellid on laeni, ma olen õnnelik, et meil enam naabreid ei ole, kes meie pere emotsionaalseid sõnavõtte kuulma oleks sunnitud :)

Aga tegelikult see kõik on üks ajaviide ootamiseks. Kevade ootamiseks. Sooja ilma ootamiseks. Päikese ootamiseks. Unistame poistega, mida kõike me aias tegema hakkame. Unistajad olemegi.

Ahjaa, pisike inimene puksib. Praegu. Tihti. Musi talle. Tal on nüüd kulmud.

Jätkuvalt üllatusmuna...

Mõistatus

Otto: Mõista mõista kes see on: ta on nelja jalaga ja lendab?

Ehee, põder. Põhjapõder.

Täna tõbised

Oleme Ottoga kodused. Tõbi kallal. Otto ütles just: "Emme, sa oled nii hea". Üleeile öösel palavikuga laulis ta läbi une kõva häälega "Tuulevaiksel ööl". Hästi kõva ja selge häälega :D Täna öösel rääkida ta läbi une: "Nii hea, et keegi meid segama ei tule. Varsti on meid koos titaga viis" :) Eile laulis ta terve päeva Elmayonesa "Liigutage oma peput" ja ome lemmiklaule. Tema lemmiklaulud on juba pikka aega: Ska faktori "Lähme tantsupeole", Otsa "Saaremaa valss", Ursula "Ma ei kuule sind, sa ei kuule mind" , Tätvere "Tuulevaiksel ööl", Grapsi "Valgus" ja Matvere "Silveri laul". Nüüd siis Unemati ka :D . Ja kui talle mõni laul ei meeldi, siis ta ütleb, et see laul häirib teda. Otto ikka oskab. Temaga igav ei hakka.

Oleme nüüd juba kuu aega oma uues kodus elanud. Iga päevaga läheb juba rohkem kodu moodi. Saab köögis


täisväärtuslikult süüa teha ja ahju kütmine ka enam-vähem selge. Iga ilmaga ju erinevat moodi see, et mõnus olla oleks.
Poistele pakub kõige rohkem rõõmu oma õu. Keegi ei lõhu lumememme ära ja keldri katuselt saab alla lasta. Ottot ruumipuudus ei sega, tema laotab oma autod ja klotsid kasvõi riidekappi laiali ja saab mängida küll. Rasmus unistab juba oma suvestaabist teisel korrusel.
Telekat ja arvutit pole. Ei igatse ka. Ok kaks korda nädalas ju võiks. Rasmus tahaks teisipäeva õhtuti Knight riderit ja meie Alariga pühapäevaõhtust ETV krimkat vaadata. Raadio on ka hea. Poisid kuulavad õhtuti unejuttu raadiost. Ja varem saab magada.
Üks kardinapuu kardinate ja mõned pildid seinale veel panna. Köök on täitsa valmis. Ottoga vahel kraabime vahel vanalt ukselt värvi. Kuumaõhupuhuriga. Ükskord Otto tahtis minu fööniga teha :D
Alar lubas, et tema enam väikses majas midagi ei tee ja hakkab suures majas põrandaid üles kiskuma ja mässama. Vahel ikka oigame, et kuidas me selle suure tööga hakkama saame.........
Igatsen kevadet ja aeda ilma lumeta.
Igatsen oma beebit näha.
Nimeteemalised vaidlused on ikka õhus. Igaühel on oma arvamus.

Täna kolime. Ehk nostalgia mõttes ööbime veel üks kord vanas kodus :)

Arvestades seda, et mulle niikuinii paljud vanad riided enam selga ei lähe, oli vähese igapäevase allesjätmine kerge. Kuigi mulle meeldib, et kapis on võimalikult suur valik, mille hulgast valida. Minu kiiks on, et ma ei saa mitu päeva järjest samade riietega käia :D Nüüd poleks neid enam niikuinii ruumi kuskile panna :)

Poisid ka terve hommiku pakkisid oma väärtuslikku kraami: legod, autod, mängukaardid, pusled, ajakirjad, lennukid, kleepekad, igasugu vidinad. Kaasa arvatud mitmed täiskasvanule arusaamatud, aga lastele väärtuslikud asjad (katkised puldid, ratasteta autod, paberist volditud asjad, mittetöötavad taskulambid jne) nende hulgas. Mäletan oma lapsepõlvest. Sestap tunnen end pisut süüdi, kui salaja nende vanu minu-meelest-mittemängitavaid-katkisi-asju ära viskan. Rasmus on eriline koguja, elus ei viskaks ta ühtegi asja ära, elu lõpuni käiks kulunud ja auklike riietega. Sest need on "vanad ja armsad", nagu ta ütleb :D Ta meil selline tugev kiinduja. Tema maailma armsaim asi kindlalt legendaarne skunk. Skunk, kes juba üle 10 aasta tema elus olnud (Rasmus ise saab kevadel 10), kellel aastas viis korda sünnipäev on, kes tema kõrval magama peab, kes isikliku teki alla filmi vaatab, kellest Rasmus filme teindu on, kelle kadumine on tragöödia ning kes on selja pealt siirdatud nahaga :D Ikkagi nagu pereliige. Ehk temast kunagi pikemalt.

Alar muudkui ronib viiendale ja alla koormad seljas. Mina olen Ottoga kodus ja tekitan kaste-kotte.

Uuel aastal on meie perele tõesti palju uut. Viies korrus jää sportlikuks ajalooks, viies inimene rõõmustab meie hingesid ning algab eluaegne seiklusmäng -"MAJA".

Luban aastal 2011 olla tublim blogija, kui eelmisel aastal.